Võlakriis 51. nädalal

19. kuni 25. detsember 2011

Nädal algas taustal liikuvate uudistega, et Euroopa rahandusministrid ei saa kokkuleppele, kuidas üldkogul lubatud asju teoks teha. Üritati maha lihvida nurki, millega kõik nõus polnud. Üks teema oli meie põhjanaabri vastuseis konsensuslikust otsustamisprotsessist loobumisele ESM-i raames.

Teisipäevast kihutasid turud üles - eks arvestati seda, mis tulema pidi! Kolmapäeval tuli siis uudis, et EKP andis pea pool triljonit eurot (see on ühe keskmise eluea jagu eesti riigieelarvet) laenu pankadele uue finantseerimisprojeti (LTRO) raames. Seda seekord. Järgmine raha jagamine on plaanitud veebruaris. Need summad on meeletult suured - olles juba mitmetes kümnetes protsentides Euroopa suurte võlgnike võlgadest.

Loomulikult avaldavad nii suured rahahulgad mõju kõigile finantsturgudele. Aktsiaturud said oma iga-aastase Jõuluralli. Selliste meetodite kasutamine, lisaks veel nii ruttu peale seda, kui alles 2 nädalat tagasi üritas EKP enne valitsuste kokkusaamist mõjutada kõiki kokkuhoiule, näitab ainult ühte: olukord oli ikka väga kriitiline. Paljud analüütikud ongi hinnanud nii suurt laenuvõtmist pankade poolt märgiks nende väga halvast likviidsusest. Seda ei maksa muidugi nii võtta, sest lisaks kergele saadavusele on laen ka odav (1% intressi aastas) - seega pankadel on ilmselt mõistlik muid finantseerimiallikaid LTRO vastu ringi vahetada.

Mida arvata siis sellisest lisaraha andmisest?
Ühelt poolt on selline skeem parem, kui riigivõlakirjade ostmine EKP poolt. Lisaks sellele, et see ei riku juriidiliselt EKP tegevuspõhimõtet, mis keelab sel laenata riikidele, ei võta selline protsess ka otseselt riigivõlakirjade kahjumeid EKP (st. maksumaksja) kanda. Vähemalt ideaalis pannakse mõtlemine selle üle, mida rahaga teha, pankadele. Lisaks riikide võlgade finantseerimisele muudab see kindlasti kergemaks ettevõtete ja eraisikute finantseerimise. See kõik stimuleerib juba langema hakanud Euroopa majandust. Samas pumbatakse sellise protsessi käigus meeletu summa raha finantssüsteemi. Selle tagasisaamine on problemaatiline. Praegu on programmi kestvuseks 3 aastat. Kui see raha 3 aasta pärast lihtsalt tagasi võtta järgneks finantskrahh.
See ongi selle projekti nõrkus: ühelt poolt võtab see võlglasriikidelt surve kulusid kärpida (Itaaliast tuli juba see nädal selline avaldus), teiseks ei paranda see haigust ennast, vaid lükkab tõe momenti vaid edasi. Vähemalt teoreetiliselt on võimalik mõelda välja skeeme, kus reegleid saaks järk-järgult karmistada ja viia õigesse suunda, kuid olemasolevas poliitilises süsteemis ei ole see võimalik.

Nädala uudiste seas oli veel ka ühe investeerimisfondi ähvardus minna kohtusse vastukaaluks nõudele liiga palju Kreeka võlakirjadest "vabatahtlikult" maha kanda. See on ilmselt vaid surve avaldamine läbirääkimistel, kuid mingi stsenaariumi puhul võib ka vallandada Kreeka CDS-de väljamaksmise. Seda on Euroopa poliitikud püüdnud igati vältida.

NÄDALA VIITED:
WSJ: ECB Calls for Bids in New Refinancing Operation
LTRO makroökonoomilistest mõjudest

Võlakriis 50. nädalal

12. kuni 18. detsember 2011

Nädala algul levis turgudel arvamus, et Euroopa kokkulepped midagi väga palju ei andnud: ei tulnud otsust, et EKP ostaks piiramatult võlakirju, pankade ja eelarvete regulatsioone peetakse veel kauges tulevikus tekkivateks, kahtlused on, kuidas nad üldse bürokraatia sees rakenduvad.

ESM-i kogu otsustusprojekti kvalifitseeritud häälteenamusele viimine tekitab ka probleeme, näiteks Soome ähvardab sellisel juhul päästefondist päris eemale jääda.

Kaks esimest päeva maailma finantsturud langesidki: S&P langes ühelt toetuse/vastupanu tasemelt alla järgmisele, raha põgenes USA võlakirjadesse (tootlus liikus nädala jooksul rohkemalt kui 2% 1,85%-ni).

Nädala jooksul liikus juttudena, lihtsameelse Prantsuse presidendi poolt ka väljaöelduna idee, et EKP poolt pankadele antavat likviidusabi saaks ja peaks kasutama hädas riikide võlakirjade ostmiseks.

Selle pakade poolt võlakirjade ostmisega on nagu on - ühelt poolt ei trüki EKP tühjast raha ja ei paiska seda turule (pangad peavad ju oma võlad tagasi maksma), teisalt tekitab odav saadud raha kiusatust selle eest suure tootlusega võlakirju osta ja sellega asjatuid riske võtta. Lühiajaliselt on selline samm kindlasti turul likviidsust tekitav, kuid pikaajaliselt tekitab lisariske rahasüsteemi. Mõistlik oleks Euroopas hakata mõtlema selle peale, kuidas tulevikus finantsasutuste riikide võlairjadest sõltuvust vähendada. Selleks peaks ilmselt muutma regulatsioone. Hetkel tekitaks sellistest muutustest rääkimine (isegi mitmeaastases perspektiivis) päris suure kaose. Mõistus aga ütleb, et ülevõlgnenud süsteemi ei saa pikaajalises perspektiivis parandada sinna raha juurde pannes. Pikemaaajlises perspektiivis on ohtlik isegi USA võlakirjadesse raha panemine (EKP likviidsusabi ja hetkel odavate USA 10-aastaste võlakirjade intressi vahe on ju tervelt 1%. See tekitab kiusatust suurte summadega teenida.

NÄDALA VIIDE:
Mario Draghi intervjuu Financial Times'ile

Võlakriis 49. nädalal

5. kuni 11. detsember

Nädala esimene pool möödus Saksa-Prantsuse omavahelise eeltöö kuulujuttude mõjus. Turud eriti suuri muutusi ei teinud.

Neljapäeval tuli siis “suur pauk” EKP poolt. Kui meedia oli juba pikka aega rääkinud, et tuleb nn. “Big Bazooka”, ehk suur relv, mis pöörab võlakirjaturud ringi, siis nüüd ütles EKP, et massilist võlakirjade toetusostu turgudelt ei tule. See ei vasta EKP tegevuse regulatsioonidele. Öeldi välja ka, et ei kavatseta kasutada mingeid JOKK-skeeme, mille puhul tehniliselt oleks nagu regulatsiooni nõuded täidetud, kuid samas toimuks tegevus ikkagi reeglite mõtte vastaselt.

See uudis tuli välja hetkel, mil riigijuhid olid just alustamas oma kokkusaamist. Kui algul oli erinevaid arvamusi, miks EKP sellise avalduse tegi, siis nädala lõpus muutus valdavaks arvamus, et see oli surve riigijuhtidele, et võtta neilt lootused, et keegi teine tuleb väljastpoolt ja lahendab nende probleemid.

Riigijuhid jõudsidki mitmetele kokkulepetele. Üks, pikka aega oodatud, kuid nüüd lõpuks (loodetavasti mitte liiga hilja) sündinud lahendus tähendab, et eelarvepuudujäägi piirid viiakse sisse siseriiklikesse seadustesse. Lepiti ka kokku, et EFSF jätkab tegutsemist peale ESM-i alustamist (mida omakorda kiirendatakse) - samm, mida võis prognoosida juba ammu, kuid mida avalikult vähemalt meie poliitikud ei uskunud. Ei loobutud plaanist liigutada abiraha hädas euroriikidele IMF-i kaudu - seda teed pidi plaanitakse liigutada 150 miljardit eurot.
Kohtumise üheks suuremaks meediakajastust leidnud intriigiks oli Ühendkuningriikide vastuseis kavandatud tegevustele. Nende veto tõttu ei saagi plaanitud reforme rakendada EL-i institutsioonide raames, nagu algselt loodeti. See on iseenesest suur tagasilöök, sest ega neis kokku lepitud eelarve puudujääki piiravates regulatsioonides polnud ju midagi uut, uus oleks nende siseriiklikesse seadustesse sisse kirjutamine ja nende rikkumise eest järgnevad karistused. Kindlasti on sellealane tegevus piiratud väljapool EL-i raamistikku. Cameron tegi koju minnes küll näo, et ta kaitses UK sõltumatust (põhiliselt on räägitud City finantskeskuse tegevusvabadusest), kuid väga palju on kritiseerivaid hääli nii briti ärimeeste kui ka peaministri enda erakonna seest (koalitsioonipartnerist rääkimata).


NÄDALA VIITED:

Euroala riigijuhtide avaldus 9. detsember 2011.a.

BLOOMBERG prantsuse-briti suhetest Euroopa Liidus

Cameroni ja Sarkozy vastasseis

The Economisti analüüs briti ja EL-i suhetest

Võlakriis 48. nädalal

28. november kuni 4. detsember 2011

Pea kogu nädala jooksul liikusid uudised, et Saksamaa ja Prantsusmaa on kokkuleppele jõudmas rangemate euroala rahandusreeglite osas. Arvatakse, et need võetakse arutlusele (vastu) järgmise nädala lõpus toimuval tippkohtumisel.
Iseenesest on selliste reeglite kehtestamine vajalik, samuti on turud nende suhtes positiivselt meelestatud, kuid on ka selge, et need ei lahenda juba tekkinud liiga suure võlgnevuse probleemi. Kindlasti tooks uudis selliste reeglite vastuvõtmisest (need vajaksid ka riigisiseseid heakskiite) vähemalt mingiks ajaks lisastabiilsust turgudele.

Kolmapäev tuli välja uudis, et maailma juhtivad riigipangad annavad läbi Euroopa Keskpanga Euroopa pankadele alates 5. detsembrist odavamat laenu. See lahendab põhiliselt Euroopa pankade teiste valuutade hankimise vajaduse, kuid euro hankimise osas olukord väga ei muutu - ikka ei usaldata pankade vahel laenu anda teistele, vaid pannakse raha kasvõi väiksema tootlusega EKP-sse hoiule. Lisaraha uudis võeti turgude poolt väga positiivselt vastu. Peab aga meeles pidama, et see ei lahenda probleemi ennast, leevendab vaid ajutiselt selle mõjusid pankadele.

Lisaks Saksamaa ja Prantsusmaa läbirääkimiste käigule, tundus ka, et Saksamaa pole enam nii aktiivselt vastu lisaraha turulepaiskamisele EKP poolt. Poliitilistel põhjustel nad sellele toetust avaldada ei saa, kuid ei olda enam ka nii häälekalt selle vastu. EKP juhtkond lubab hädas riikidele, et kui nad säästumeetmeid rakendavad (see tähendab hetkel siiski veel vaid jooksva puudujäägi vähendamist, mitte võlgnevuse vähendamist), siis toetatakse ka nende võlakirjade hindu.

NÄDALA VIITED:
REUTERS riigipankade rahaabist

Farage europarlamendis - pöörata tähelepanu sõnumile ja kuupäevadele. Ei saa öelda, et tegelikud sündmused oleks saanud tulla poliitikutele üllatusena.

Võlakriis 47. nädalal

21. kuni 27. november 2011. aasta

Nädal algas võlakriisi lahendamise osas küllalt vaikselt: mingeid uusi plaane avalikkuse ette ei jõudnud. Itaalia uue peaministri tegevusele saab panuse panna vaid väga naiivne inimene.

Kolmapäeval tuli šokk: Saksamaal jäi müümata 35% pakutud võlakirjadest. Ühelt poolt võib öelda, et turgude usaldus kõigub ka Saksamaa vastu. Der Spiegel kirjutas enne võlakirjade müüki järgnevat. Samas ei saa müügi ebaõnnestumist panna tervenisti ka selle süüks. Ilmselt nägid Saksamaa rahanduse juhid, et muud võlakirjad odavnesid, Saksamaa omad kallinesid ning sellest tulenevalt prooviti müüa oma võlakirju liiga kallilt. See, et Euroopa suurima riigi spetsialistid nii eksisid, näitab, et turg on väga ebakindel.

Nädala teiseks "saavutuseks" on suured probleemid mitte-euroriikides: Ungari palus rahvusvahelist abi ja sealt tahavad lahkuda suured rahvusvahelised pangad, hooti muutus kapitali väljavool Venemaalt päris aktiivseks. Kuidas läheb sellesse teemasse väide, et probleemid on vaid eurot kasutatavatel riikidel?

Nädala lõpus levivad kuuldused, et Saksamaa ja Prantsusmaa proovivad eurotsooni toimimises uute kokkulepete sõlmimiseni jõuda. Küsimus on selles, et praegu nö. "maja põleb, praegu on natuke vale aeg seda värvida".
Olukorrra stabiliseerimise suunas on kuuldus, et IMF plaanib ca poole triljoniga Itaaliat aidata, tuues selle projekti taha euroalast laiema ringi. Küsimus jääb aga ka selle lahenduse puhul: kes maksab kinni juba kadunud raha?

NÄDALA VIITED (vabandage, et nad vahepeal on puudunud):

• BBC võlagraafik, millelt on hea graafiliselt vaadata, kes kellele ja palju võlga on.
• Euroopa alakapitaliseeritud pangad.
• CNBC: Kas Saksamaa on hädas?
• CNBC: Saksamaa ja Prantsusmaa proovivad remontida eurotsooni.
• Talouselämä: Jälle üks surnult sündinud päästeplaan, seekord IMF-lt

Võlakriis 46. nädalal

14. kuni 20. november 2011

Alles pühapäeval olid kõik innustunud uuest Itaalia valitsusest, teist Super-Mariot (uus Itaalia peaminister Mario Monti) kiideti taevasse. Esmaspäev tõi turud tagasi reaalsusesse - Itaalia võlakirjade müügil pidi riik maksma laenu eest pea protsendi jagu rohkem kui eelmine kord.
Nädala esimene pool püsis veel suhteliselt neutraalsena, kuid teisel poolel ründas jälle pessimism. Järjest rohkem on hääli, et Lõuna-Euroopa ei suuda kuidagi hakkama saada turul tegutsedes. Siin ei aita, kui meedia poolt meeste nime ette "super" panna.  Muideks, see õige Super-Mario oli torumees - nendest oskustest jääb praeguse kriisi puhul ilmselt väheks.
Nädala lõpu poole liikus info, et EKP plaanib kulutada ca 20 miljardit eurot (EKP sissemakstud kapital on seejuures ca 10 miljardit eurot) iga nädal, et võlakirjaturgusid natukenegi tasakaalus hoida. Järjest rohkem jõutakse arusaamisele, et lahenduse jaoks on vaja mingit tsentraalset finantseerimist - on see siis EKP lisalaenud või eurovõlakirjad. Esmaspäeval oli Soome televisioonis saade MOT (need saated tulevad vähemalt tekstina ka YLE veebis paarinädalase viivitusega saadavaks), milles toodi välja huvitav nüanss - keskpank on laenu andjana halvas positsioonis, kuna see ei saa riikidele eriti tingimusi seada. Küll saaksid seda aga teised valitsused. See praegune pea liiva alla peitmine Saksamaa poolt on kergelt imelik - ühelt poolt aetakse nagu seda joont, et kõik peaksid oma kohustustega ise hakkama saama, kuid teisalt käib varjatult lõunariikide finantseerimine ilma konkreetsete tingimusteta. EKP juhtide juttusid, et tuleks nii või naa teha, ei saa lugeda konkreetseteks tingimusteks, vaid on ikka töö avalikkusele meedias ja oma tagala kindlustamine.

Võlakriis 45. nädalal

7. kuni 13. november 2011

Nädalat iseloomustab suur ebakindlus, mille käigus turud on kahe aktuaalsema probleemmaa - Kreeka ja Itaalia - valitsuste suhtes väga kriitiliselt meelestatud.  Nädala lõpuks jõutaksegi olukorda, kus mõlemas riigis vahetub valitsus. On imelik, et sellest nii palju loodetakse. Loomulikult on hea "uus luud", kes veel äkki asju nii vana poliitiku kombel ei vaata, kuid jõujooned on ikkagi paigas poliitiliste jõudude esindatusega parlamentides. Seega suuremaks optimismiks pole põhjust.
USA väärtpaberiturud "seedivad" oktoobrikuu järsku tõusu. See on peale sellist liikumist loomulik, kuid tuleviku suunda ei suuda keegi täpselt ennustada. Kas jätkub tõus USA kergelt positiivsete uudiste toel või saavad Euroopa probleemid võidu.

Võlakriis 44. nädalal

31. oktoober kuni 6. november

Eelmine nädal lõppes optimistlikus meeleolus - oli ju avalikuks tehtud "kõikehõlmav" plaan võlakriisi võitmiseks. Mis küll kahjuks endas midagi konkreetset ei sisaldanud.
See nädal algas Kreeka peaministri avaldusega, et Euroopa abi pannakse rahvahääletusele. Muud Euroopa riigijuhid olid "üllatunud" ja väga pahased. Hiljem hakkas selguma pehmem versioon, et rahvahääletusele taheti ikkagi panna euroalasse kuulumine. Mingil imelikul põhjusel (eks ikka pankade sosistatud nõuannete tõttu) olid suurriikide juhid ka selle peale tigedad.
Nädala lõpus jõudsid Kreeka peaminister ja opositsioon kokkuleppele valitsuspõhja laiendamisest ja ka selles, et uuele abile "jah" öeldakse.

Võlakriis 43. nädalal

24. kuni 30. oktoober

Selle nädala keskel avaldati siis peale esmast edasilükkamist Euroopa riigijuhtide kava võlakriisiga võitlemiseks. Nagu ka enne oli prognoositav (võib lugeda meie Facebooki postitust päev enne riigijuhtide avaldusi), ei tulnud mitte mingeid konkreetseid otsuseid. Olid vaid üldised loosungid ja kavatsus EFSF-i raha võimendusega kasutada. Kuidagi ei jõua riigijuhtidele kohale, et kabinetis pastakaga ei looda rikkust ja ei maksta võlgu.

Võlakriis 42. nädalal

17. kuni 23. oktoober

Eelmise nädala lõpus oli G-20 kokkusaamine. Oli pikk jutt, kuid mitte otsuseid ja plaane. Jäi tunne, et maailma teised riigid oleks nõus tulema Euroopale rahaliselt appi, kui see midagi lõpuks tegema hakkaks. Surve Euroopa nii suurimatele võlgnikele kui ka suurematele riikidele oli suur.

Esmaspäeval ütles Merkel, et nädalalõpu Euroopa riigijuhtide kokkusaamisele ei maksa panna suuri lootusi. Järgnevatel päevadel püüti seda ütlust (põhiliselt Prantsusmaa suunalt) pehmendada ja ümber lükata. Turud olid (peamiselt USA-st tulnud heade uudiste tõttu) lahenduse tuleku suhtes optimistlikud.

Neljapäeval käib läbi uudis, et pangad vajavad omakapitali tõstmist vaid ca 100 miljardi jagu, eelnevalt on näiteks IMF käinud välja hinnangu ca 200 miljardit eurot. Samal päeval ka "Troika" seisukoht, et Kreeka võlg pole jätkusuutlik - Euroopa ja maailma rahandusgeeniustel läks pea poolteist aastat aega, et saada aru ilmselgest.

Nädala lõpus, hoolimata mitmete romaani härrasmeeste suurtele lubadustele, lahendust välja ei tulnud, seda lubati järgmiseks kolmapäevaks. Soome Arvopaperi ütleb selle kohta tabavalt, parafraseerides teadet: "Saame aru, et olukord on eriti raske. Oleme kokku leppinud, et meil peab olema plaan selle kohta, et korraldame uue kokkusaamise, millel otsustame, et peab olema plaan selle kohta, et probleemid tuleb lahendada väga ruttu."

Võlakriis 41. nädalal

10. kuni 16. oktoober
Nädal algas positiivses meeleolus, kuna pühapäeval lubasid Merkel ja Sarkozy lahendust. Lahenduse väljatöötamine võtab aga aega, seega esmaspäeval ütles Rompuy, et riigijuhtide kokkusaamine lükatakse edasi 23. oktoobrile. Positiivne meelestus püsis ka kergelt, kuna USA-s oli esmaspäeval pangapüha.
Teisipäeval saime uue Eesti Panga presidendi, kes vähemalt esmapilgul on loodetavalt tugevama seljaga. Päev lõppes maailma jaoks oodatud šokiga, kui Slovakkia ütles ei EFSF-le. Samas loodetakse seal nädala lõpul uus hääletus teha ja seal opositsiooni häältega asi ikkagi läbi suruda - nii imeline on see koalitsiooni ja opositsiooni sõbralikkus rahva raha röövimisel. Sama ju ka meil. Meie uus Eesti Panga president ütles a täna, et päästefonde on vaja, oleme selles osas temaga nõus. Samas peaks kindlasti olema nendes fondides osalus jagatud vähemalt majanduste suuruste, mitte rahvaarvu järgi. Tegelikult oleks õiglane kaaluda riske võtnud pankade asukohamaade suuremat osalust või otsest lisafinantseerimist oma pankade päästmisel. Teiseks oleks normaalsete parlamentaarsete riikide jaoks vajalik, et päästemehhanismid oleks üksikasjalikult parlamentidele esitletud ja seal heakskiidu saanud. Parlamentaarses riigis ei ole kohane, kui parlament kirjutab "tühja tšeki" ja see täidetakse hiljem vaid mõnedee inimeste poolt.

Võlakriis 40. nädalal

3. kuni 9. oktoober 2011

4. oktoobril käis natuke enne börsi sulgumist läbi uudis, et Olli Rehn olla rääkinud Euroopa kavandatavatest ühistest sammudest. Ülemüüdud turg tundis sellest meeletut leevendust ja hüppas üles (nii kiiret hüpet pole viimases minevikus olnudki) - paistab, kas sellele uudisele hiljem mingi sisu ka tuleb.
5. oktoobril seletas majandusprofessor, Barroso nõunik, et EKP peaks otsustavalt sekkuma, ostma kokku võlakirju, et vältida panganduse kriisi. Ei tea, mis maailmas majandusprofessor elab, kuid ta peaks teadma, et Euroopas on erinevaid riikide võlakirju, milledest osad on riikide küsitava tegevuse tulemusel pea väärtusetud. Kui Euroopa ühine institutsioon kannab kahjud, mis on tekitatud osade riikide tegevusest, siis kuidas peaks kahjusid kandma? Eriti olukorras, milles kahjude tekitajad ise neid kanda ei suuda. USA baasil mõeldes on asi lihtne: seal on vaid ühe riigi võlakirjad, mis on hetkel maailmas USA meeletust võlgnevusest hoolimata kõige usaldusväärsem vara. Seal võib võlakirju osta, turu likviidsust suurendada ja vähemalt lühiajaliselt kindel olla, et võlakirjadest raha tagasi tuleb. Kas see on nii ka Euroopas? See on näide politiseeritud majandusteadusest, milles mõeldakse nii nagu rahaliselt kasulikum on.
Neljapäeval lootis suur osa maailmast, et EKP alandab intressi. Me ei ole üldiselt intressidega mängimise poolt, kuid praeguses olukorras oleks see olnud ilmselt mõistlik. Nagu pea kogu meedia kirjutas, säilitas Trichet oma "kõva mehe" mainet ja ei lasknud seda sammu läbi. Kas see üks mees ei ole juba maksumaksjatele liiga kalliks maksma läinud? Miks ei saa EKP juhte lahti lasta?
Nädala lõpus jõudis probleemideni ka esimene arvestatav Euroopa pank - Dexia. Ühelt poolt on hea, et seda peavad päästma asukohariigid (vähemalt praegu ei lähe sinna meie raha), kuid ikkagi on halb, et puudub normaalne pankade varade päästemehhanism. Euroopa juhtimine on ikka täielikult "alla arvestust", samas püütakse endale aga järjest rohkem õigusi ja kohustusi juurde kahmata.
Pühapäeval jooksis läbi Merkeli avaldus, et Saksamaa ja Prantsusmaa on valmis panku rekapitaliseerima. Täpsemat plaani lubatakse kuu lõpus. Õige mõte (kuigi veel poolik ja tundub veel vaid turgude rahustamisena), kuid vastamata on paljud küsimused:
- miks selleni varem ei ole jõutud?
- ega ei loodeta, et EFSF saab käiku ja siis saab oma kulusid teiste riikidega jagada?
- kui on eelmine variant, siis miks lepingu kinnitanud riikidele (parlamentidele) enne kõike ei avaldatud?
Kuidagi jääb sellest asjast mulje, et koloniaalaeg jätkub - suured Euroopa riigid tunnevad, et nad on mõnes mõttes "valitud", nad ei pea teistele oma tegevusest aru andma, neil on kusagilt antud õigus teisi röövida, samas teiste riikide valitsused on liiga saamatud selle vältimiseks.

Võlakriis 39. nädal

Selle nädala olulisim sündmus oli EFSF eelnõu vastuvõtmine Riigikogus. Olulisematest riikidest võeti see sel nädalal vastu ka Soomes ja Saksamaal. Jäänud on vaid mõned riigid, siis saavad riigijuhid näidata oma imetulemusi maksumaksja sadade miljarditega.
Otsusest ei läinud mööda nädalatki, kui Ligi juba AK uudistes rääkis kaudselt operatsioonide mahu suurendamisest: Riigikogult me ei küsi rohkem, kuid samas saama opereerida suuremate summadega. Siit küsimus: kas see pole teadlik pettus, kui küsitakse summa Riigikogult, räägitakse võimalikest kahjudest, kuid ise samal ajal mõeldakse, et kasutatakse raha võimendusega? Isegi riigikogulased oleks äkki sellise asjade kulu puhul hakanud raha kaotamise tõenäosust suuremana hindama.
Arutelu Riigikogus oli üldse naljakas. tase oli selline: Kreeka on paha, kas me peaksime neid aitama. Seda, et Kreeka kriis on tegelikult pisiasi, milliseid tegevusi maksumaksja rahaga plaanitakse jne. ei erutatud poole sõnagagi. Kuidagi on meie poliitika tasemel, et kes keda usub, kelle järel käib. Rohkem asja ei süvenetud.
Riigikogus jäeti mulje, et eraldi pakettidega tullakse tagasi Riigikokku. Püüti jätta mulje, et kui tuleb mõni uus riik, siis lastakse selle abiprojekt Riigikogust läbi. Kui aga tuleb võlakirjade ostu programm (iga riigi puhul eraldi), pankade kapitaliseerimine või midagi muud?
Kuidagi jääb mulje, et siin lollitati Riigikogu. Vanarahvas teadis rääkida, et loll pidi ka kirikus petta saama. Miks siis mitte Riigikogus?

Võlakriis 38. nädal

Reuters'i kokkuvõte rahandusministrite kokkusaamisest.

Läänemaailma häving

Kui ei toimu põhimõttelisi muutusi läänemaailma käitumises, siis ootab ees selle hukk, nagu on enne toimunud teistegi impeeriumidega. Neid ennustusi tasub võtta muidugi rahulikult, kuna need isikud on pidevalt karme prognoose teinud (millest nii mõnigi on küll ka täppi läinud):

Võlakriis 37. nädal

12. kuni 16. september

Eelmise nädala lõpus tuli järjest uusi uudiseid, et maailma suurimad riigid (G7) valmistuvad päästma oma pankasid, mis saavad kannatada Euroopa võlakriisi tõttu. Mitteametlikud allikad väidavad, et Saksamaa on valmis laskma Kreekal maksejõuetuks muutuda. Ametlikult seda veel muidugi eitatakse.

Kas meie valitsus tahab tõesti matta raha (garantiisid) sellesse tobedasse projekti vahetult enne selle kokkukukkumist. Või on Ansip ikka samal veendunusel, nagu juunis (16. juuni post meie Facebooki lehel), et sellesse pankrotipessa tasub laenu anda.

Nädala keskpaigas paiskas Euroopa Keskpank teiste keskpankade abiga lühiajalise laenuna dollareid Euroopa pankadele. See on ühelt poolt vajalik tegevus, kuna lõunariikide võlakriisi tõttu on pea täielikult kadunud pankade omavaheline usaldus ja seetõttu ei saa nad enam ennast lühiajaliselt finantseeritud. See ähvardab pangandussüsteemi kokkuvarisemisega. Teiselt poolt on see võimalus muudel keskpankadel laenu anda ja selle pealt teenida. Riski võtab enda peale EKP (ehk sisuliselt Euroopa maksumaksja) - ja praeguses kriitilises olukorras on see igal juhul teatud riskiga. Kui õigel ajal õigeid otsuseid ei tehtud, siis praegu palju muud üle ei jää.

Nädala lõpus kogunesid Euroopa rahandusministrid Wroclawisse. Neid õpetab ka USA rahandusminister, kelle sõnum on päris õige: Euroopa valitsused ja keskpank peaks lõpetama oma vaidluse ja lahendama probleemi ühiste jõupingutustega. Tõsine teema, mis üleval on, on ka Soome nõue saada tagatis tema poolt välja antavatele garantiidele ja rahale.

Aus Poliitika ühtib osaliselt USA rahandusministri arvamusega: edasi tuleb minne ühise tegutsemiskavaga. Meie arust on imelik, kuidas ECB on juba pikalt kaitsnud erainvestoreid kaotuste ees Lõuna-Euroopas. Investorite kaitsmine ei ole ECB ülesanne. Lisades siia ECB juhatuse enamuse lähedase seose Lõuna-Euroopa riikidega ja sinna laenanud pankadega, siis on see asi väliselt väga imelik. Ühelt poolt on vajalik keskpanga sõltumatus poliitikutest, kuid teiselt poolt on vaja mehhanismi, kuidas kontrollida niivõrd imelikku käitumist. Võrdluseks: kui meie riigisiseselt keegi poliitik või ametnik (keskpangal meil polegi suurt rolli) niivõrd avalikult kaitseks kellegi huvisid, mis ei lähe kokku tema otseste töökohustustega, siis ta satuks kindlasti KAPO huvi alla. Midagi sellist peaks ka Euroopa tasandil olema.

Nädala lingid:
Likviidusuabi The Economistis
Marketwatch: Soome pani oma jalad maha

Video neil teemadel. Nigel Farage'i esinemine Euroopa Parlamendis

Võlakriis 36. nädalal

5. kuni 9. september

Suvi on lõppemas, enamus suvepuhkusi on lõppenud. Töö jätkub, jätkub ka võlakriisi areng. Augustis kippus asi juba Itaalia osas väga kriitiliseks minema. Suur hulk raha põgenes Itaalia võlakirjadest USA võlakirjadesse, olles seega üheks teguriks, mis USA aktsiaturge allapoole tõi. Euroopa Keskpank asus maksumaksja raha "ahju visates" olukorda stabiliseerima. Lühiajaliselt annab see ühe riigi võlakirjade piires loomulikult tulemust, pikaajaliselt saab loota sellistesse asjadesse vaid väga naiivne inimene.

Meie valitsus andis toetuse EFSF-ga liitumisele. Valitsuse otsusest on näha, et septembrikuu jooksul üritatakse neid toetusi saada kõigis asja puutuvate riikide parlamentides. Tundub, et praegu on viimane võimalus päästa Eesti inimesi nendest kohustustest. Kui liitumisega on juba nõustutud, siis läheb edaspidi summade suurendamine kergemalt. Hetkel on väike lootus, kuna uudistes kõlas, et äkki Keskerakond on selle liitumise vastu. Jättes kõrvale selle vastuseisu põhjuse, on see väike lootuskiir, sest seni pole ükski parlamendipartei mingit sellist signaali andnud.
Meie investeerimisspetsialist Kristjan Lepik (Tarkinvestor portaali looja) ütles televisiooni intervjuus, et mõni miljard eurot oleks stabiilsuse saamiseks veel vastuvõetav hind. Kui asi peaks rohkem nõudma, siis peaks tõsiselt mõtlema. Me nõsutume temaga selles osas, et sellise hinnaga stabiilsus oleks võib-olla isegi kasuks. Probleemiks on, et nii, nagu Euroopa valistusjuhid plaanivad, ei tule selle raha raiskamisest mingit stabiilsust. Ja selleks, et sellest aru saada, ei pea nii suurte summadega riskima.

Prantsusmaa endine rahandusminister, kes on sellest suvest IMF-i tegevjuht, Christine Lagarde käis sel nädalal esmalt USA-s ja hiljem ka Euroopas välja idee, milles pole mitte midagi uut: pangad peaks, kasvõi sunniviisiliselt, kapitaliseerima. Ainult see maandaks hirmu ja ebastabiilsust. Midagi analoogset oleme pakkunud lahenduseks (näiteks meie Facebooki lehel) juba alates märtsikuust. Kogemus selle lahenduse positiivsusest on olemas ka 2008. aastast USA-s TARP-programmi kujul. Kahjuks ei ole sellest teadlikud poliitikud Euroopas ja veel enam meil Eestis. Poliitikutel kogu maailmas tundub nagu mingi viirus olema, mis paneb neid mõtlema, et maksumaksja raha raisates saab lahendada kõiki probleeme. Tegelikult ei saa. Õigeteks lahendusteks peab aga selgroogu olema, et pankadele vastu seista. Imeline on, kuidas Lagarde nüüd ametit vahetades järsku "nägijaks sai" - see kõik on ju juba ammu selge olnud. Miks Euroopa riikide rahandusministrid seda mõsitlikku suunda algusest peale ajanud ei ole?
Tegelikult on selles suunas asjad ilmselt juba liikumas (loodame, et ei jääda poliitikutele tüüpiliselt hiljaks). Näiteks Global Researchi jutt nii poolt kui vastu argumentidega. Kipub jääma mulje, et ka Merkel on selles suunas mõtlemas. EuroTARP oleks meie arvates õige lahendus, kuid kindlasti peaks seda tegema karmikäeliselt: valesid otsuseid teinud pankade omanikud peaksid kannatama, maksumaksja seejuures mitte. Igal juhul on see suund õigem kui raha andmine võlglasriikidele.

Viimane nädal kostis Soome suunalt mitmeid teravaid ja küllaltki otsekoheseid väljaütlemisi selle kohta, kuidas Euroopa oma võlaprobleemi lahendab.
Sampo kontserni (mitte meie Sampo pank, vaid kindlustusfirma kontsern, mis on ka Nordea suuromanik) juht ja suuromanik Björn Wahlroos nõuab investeerijate vastutust. Ta ütleb: "See ei ole euro kriis. Ei, vaid osade võlgnikriikide kriis. Eurol valuutana ei ole mingit probleemi." Tema väitel on võlakriisi lahendamist "absurdne põhjendada euro kaitsmisega". Nii teevad aga paljud meie poliitikud. Muide, Wahlroos on üks hinnatumaid investeerimisala spetsialiste Soomes.
Soomes on nädala jooksul tulnud mitmeid karme väljaütlemisi. See on kindlasti seotud ka sellega, et paljud Euroopa riigid (kahjuks sealhulgas ka Eesti) on öelnud halvasti Soome püüdluse kohta saada tagatisi välja antava toetuse eest. Natuke häbi on, et ka Eesti valitsuse liikmed sellises asjas meie vennasrahva vastu on. Tegelikult ajavad Soome poliitikud õiget asja. Kui meie poliitikud ei saa oma tööga (rahva huvide kaitsmisega) hakkama, siis võiks pigem peeglisse vaadata.
Nädal lõppes Soomes sellega, et teise suure finantsgrupi OP-Pohjola juht ütles, et eurotsoon võib laguneda.

Ka meie poliitikute seas hakkab levima mõte, et euroalast väljumiseks peaks mehhanism olema. Ligi väidab küll, et euroalast väljumine ei anna riikidele mingeid eeliseid, kuid siin ta eksib: kui riigid (näiteks Kreeka) ei suuda kuidagi vähendada väljamakseid (pensionid, riigiteenistujate palgad jne.), siis valuuta devalveerimine annab riigisiseselt petliku tunde, et riigilt saadav raha ei vähene, vaid võib isegi tõusta, samas, kui välisvaluutas mõõdetuna see väheneb.

Arusaamatu on, et Euroopa Keskpank (EKP ehk ECB) käitub kontrollimatult. Nüüd astus tagasi juba teine sakslasest juht Jürgen Stark. Lahkumise põhjuseks peetakse tema mittenõustumist võlakriisis riikide võlakirjade ostmisega keskpanga poolt. Eelmist lahkujat, Axel Weberit, peeti kuni selle hetkeni panga praeguse presidendi Trichet'i järeltulijaks. Arusaamatu on, mis jõud suudavad tõrjuda ECB-st kõik mõtlevad inimesed - isegi kui nad on Euroopa suurvõimu, Saksamaa, esindajad. Selles asjas on oluline ka meie riigipanga uus president - me ei tohi olla sellise maksumaksja raha raiskamise ja vastutustundetuse toetajaks, vaid koos teiste mõistlike riikidega selle vastu võitlema. Lõpuni pole arusaadav, mis õiguslikel alustel selline tobedus toimub. Ilmselt tõlgendatakse asju nii, et keskpank paigutab oma reserve lihtsalt ringi (analoogne sõnastus on ka meie poliitikute poolt a la vahetame Saksamaa võlakirjad meie riigi reservides Kreeka võlakirjade vastu).