Kui ei toimu põhimõttelisi muutusi läänemaailma käitumises, siis ootab ees selle hukk, nagu on enne toimunud teistegi impeeriumidega. Neid ennustusi tasub võtta muidugi rahulikult, kuna need isikud on pidevalt karme prognoose teinud (millest nii mõnigi on küll ka täppi läinud):
18 september 2011
17 september 2011
Võlakriis 37. nädal
12. kuni 16. september
Eelmise nädala lõpus tuli järjest uusi uudiseid, et maailma suurimad riigid (G7) valmistuvad päästma oma pankasid, mis saavad kannatada Euroopa võlakriisi tõttu. Mitteametlikud allikad väidavad, et Saksamaa on valmis laskma Kreekal maksejõuetuks muutuda. Ametlikult seda veel muidugi eitatakse.
Kas meie valitsus tahab tõesti matta raha (garantiisid) sellesse tobedasse projekti vahetult enne selle kokkukukkumist. Või on Ansip ikka samal veendunusel, nagu juunis (16. juuni post meie Facebooki lehel), et sellesse pankrotipessa tasub laenu anda.
Nädala keskpaigas paiskas Euroopa Keskpank teiste keskpankade abiga lühiajalise laenuna dollareid Euroopa pankadele. See on ühelt poolt vajalik tegevus, kuna lõunariikide võlakriisi tõttu on pea täielikult kadunud pankade omavaheline usaldus ja seetõttu ei saa nad enam ennast lühiajaliselt finantseeritud. See ähvardab pangandussüsteemi kokkuvarisemisega. Teiselt poolt on see võimalus muudel keskpankadel laenu anda ja selle pealt teenida. Riski võtab enda peale EKP (ehk sisuliselt Euroopa maksumaksja) - ja praeguses kriitilises olukorras on see igal juhul teatud riskiga. Kui õigel ajal õigeid otsuseid ei tehtud, siis praegu palju muud üle ei jää.
Nädala lõpus kogunesid Euroopa rahandusministrid Wroclawisse. Neid õpetab ka USA rahandusminister, kelle sõnum on päris õige: Euroopa valitsused ja keskpank peaks lõpetama oma vaidluse ja lahendama probleemi ühiste jõupingutustega. Tõsine teema, mis üleval on, on ka Soome nõue saada tagatis tema poolt välja antavatele garantiidele ja rahale.
Aus Poliitika ühtib osaliselt USA rahandusministri arvamusega: edasi tuleb minne ühise tegutsemiskavaga. Meie arust on imelik, kuidas ECB on juba pikalt kaitsnud erainvestoreid kaotuste ees Lõuna-Euroopas. Investorite kaitsmine ei ole ECB ülesanne. Lisades siia ECB juhatuse enamuse lähedase seose Lõuna-Euroopa riikidega ja sinna laenanud pankadega, siis on see asi väliselt väga imelik. Ühelt poolt on vajalik keskpanga sõltumatus poliitikutest, kuid teiselt poolt on vaja mehhanismi, kuidas kontrollida niivõrd imelikku käitumist. Võrdluseks: kui meie riigisiseselt keegi poliitik või ametnik (keskpangal meil polegi suurt rolli) niivõrd avalikult kaitseks kellegi huvisid, mis ei lähe kokku tema otseste töökohustustega, siis ta satuks kindlasti KAPO huvi alla. Midagi sellist peaks ka Euroopa tasandil olema.
Nädala lingid:
Likviidusuabi The Economistis
Marketwatch: Soome pani oma jalad maha
Video neil teemadel. Nigel Farage'i esinemine Euroopa Parlamendis
Eelmise nädala lõpus tuli järjest uusi uudiseid, et maailma suurimad riigid (G7) valmistuvad päästma oma pankasid, mis saavad kannatada Euroopa võlakriisi tõttu. Mitteametlikud allikad väidavad, et Saksamaa on valmis laskma Kreekal maksejõuetuks muutuda. Ametlikult seda veel muidugi eitatakse.
Kas meie valitsus tahab tõesti matta raha (garantiisid) sellesse tobedasse projekti vahetult enne selle kokkukukkumist. Või on Ansip ikka samal veendunusel, nagu juunis (16. juuni post meie Facebooki lehel), et sellesse pankrotipessa tasub laenu anda.
Nädala keskpaigas paiskas Euroopa Keskpank teiste keskpankade abiga lühiajalise laenuna dollareid Euroopa pankadele. See on ühelt poolt vajalik tegevus, kuna lõunariikide võlakriisi tõttu on pea täielikult kadunud pankade omavaheline usaldus ja seetõttu ei saa nad enam ennast lühiajaliselt finantseeritud. See ähvardab pangandussüsteemi kokkuvarisemisega. Teiselt poolt on see võimalus muudel keskpankadel laenu anda ja selle pealt teenida. Riski võtab enda peale EKP (ehk sisuliselt Euroopa maksumaksja) - ja praeguses kriitilises olukorras on see igal juhul teatud riskiga. Kui õigel ajal õigeid otsuseid ei tehtud, siis praegu palju muud üle ei jää.
Nädala lõpus kogunesid Euroopa rahandusministrid Wroclawisse. Neid õpetab ka USA rahandusminister, kelle sõnum on päris õige: Euroopa valitsused ja keskpank peaks lõpetama oma vaidluse ja lahendama probleemi ühiste jõupingutustega. Tõsine teema, mis üleval on, on ka Soome nõue saada tagatis tema poolt välja antavatele garantiidele ja rahale.
Aus Poliitika ühtib osaliselt USA rahandusministri arvamusega: edasi tuleb minne ühise tegutsemiskavaga. Meie arust on imelik, kuidas ECB on juba pikalt kaitsnud erainvestoreid kaotuste ees Lõuna-Euroopas. Investorite kaitsmine ei ole ECB ülesanne. Lisades siia ECB juhatuse enamuse lähedase seose Lõuna-Euroopa riikidega ja sinna laenanud pankadega, siis on see asi väliselt väga imelik. Ühelt poolt on vajalik keskpanga sõltumatus poliitikutest, kuid teiselt poolt on vaja mehhanismi, kuidas kontrollida niivõrd imelikku käitumist. Võrdluseks: kui meie riigisiseselt keegi poliitik või ametnik (keskpangal meil polegi suurt rolli) niivõrd avalikult kaitseks kellegi huvisid, mis ei lähe kokku tema otseste töökohustustega, siis ta satuks kindlasti KAPO huvi alla. Midagi sellist peaks ka Euroopa tasandil olema.
Nädala lingid:
Likviidusuabi The Economistis
Marketwatch: Soome pani oma jalad maha
Video neil teemadel. Nigel Farage'i esinemine Euroopa Parlamendis
09 september 2011
Võlakriis 36. nädalal
5. kuni 9. september
Suvi on lõppemas, enamus suvepuhkusi on lõppenud. Töö jätkub, jätkub ka võlakriisi areng. Augustis kippus asi juba Itaalia osas väga kriitiliseks minema. Suur hulk raha põgenes Itaalia võlakirjadest USA võlakirjadesse, olles seega üheks teguriks, mis USA aktsiaturge allapoole tõi. Euroopa Keskpank asus maksumaksja raha "ahju visates" olukorda stabiliseerima. Lühiajaliselt annab see ühe riigi võlakirjade piires loomulikult tulemust, pikaajaliselt saab loota sellistesse asjadesse vaid väga naiivne inimene.
Meie valitsus andis toetuse EFSF-ga liitumisele. Valitsuse otsusest on näha, et septembrikuu jooksul üritatakse neid toetusi saada kõigis asja puutuvate riikide parlamentides. Tundub, et praegu on viimane võimalus päästa Eesti inimesi nendest kohustustest. Kui liitumisega on juba nõustutud, siis läheb edaspidi summade suurendamine kergemalt. Hetkel on väike lootus, kuna uudistes kõlas, et äkki Keskerakond on selle liitumise vastu. Jättes kõrvale selle vastuseisu põhjuse, on see väike lootuskiir, sest seni pole ükski parlamendipartei mingit sellist signaali andnud.
Meie investeerimisspetsialist Kristjan Lepik (Tarkinvestor portaali looja) ütles televisiooni intervjuus, et mõni miljard eurot oleks stabiilsuse saamiseks veel vastuvõetav hind. Kui asi peaks rohkem nõudma, siis peaks tõsiselt mõtlema. Me nõsutume temaga selles osas, et sellise hinnaga stabiilsus oleks võib-olla isegi kasuks. Probleemiks on, et nii, nagu Euroopa valistusjuhid plaanivad, ei tule selle raha raiskamisest mingit stabiilsust. Ja selleks, et sellest aru saada, ei pea nii suurte summadega riskima.
Prantsusmaa endine rahandusminister, kes on sellest suvest IMF-i tegevjuht, Christine Lagarde käis sel nädalal esmalt USA-s ja hiljem ka Euroopas välja idee, milles pole mitte midagi uut: pangad peaks, kasvõi sunniviisiliselt, kapitaliseerima. Ainult see maandaks hirmu ja ebastabiilsust. Midagi analoogset oleme pakkunud lahenduseks (näiteks meie Facebooki lehel) juba alates märtsikuust. Kogemus selle lahenduse positiivsusest on olemas ka 2008. aastast USA-s TARP-programmi kujul. Kahjuks ei ole sellest teadlikud poliitikud Euroopas ja veel enam meil Eestis. Poliitikutel kogu maailmas tundub nagu mingi viirus olema, mis paneb neid mõtlema, et maksumaksja raha raisates saab lahendada kõiki probleeme. Tegelikult ei saa. Õigeteks lahendusteks peab aga selgroogu olema, et pankadele vastu seista. Imeline on, kuidas Lagarde nüüd ametit vahetades järsku "nägijaks sai" - see kõik on ju juba ammu selge olnud. Miks Euroopa riikide rahandusministrid seda mõsitlikku suunda algusest peale ajanud ei ole?
Tegelikult on selles suunas asjad ilmselt juba liikumas (loodame, et ei jääda poliitikutele tüüpiliselt hiljaks). Näiteks Global Researchi jutt nii poolt kui vastu argumentidega. Kipub jääma mulje, et ka Merkel on selles suunas mõtlemas. EuroTARP oleks meie arvates õige lahendus, kuid kindlasti peaks seda tegema karmikäeliselt: valesid otsuseid teinud pankade omanikud peaksid kannatama, maksumaksja seejuures mitte. Igal juhul on see suund õigem kui raha andmine võlglasriikidele.
Viimane nädal kostis Soome suunalt mitmeid teravaid ja küllaltki otsekoheseid väljaütlemisi selle kohta, kuidas Euroopa oma võlaprobleemi lahendab.
Sampo kontserni (mitte meie Sampo pank, vaid kindlustusfirma kontsern, mis on ka Nordea suuromanik) juht ja suuromanik Björn Wahlroos nõuab investeerijate vastutust. Ta ütleb: "See ei ole euro kriis. Ei, vaid osade võlgnikriikide kriis. Eurol valuutana ei ole mingit probleemi." Tema väitel on võlakriisi lahendamist "absurdne põhjendada euro kaitsmisega". Nii teevad aga paljud meie poliitikud. Muide, Wahlroos on üks hinnatumaid investeerimisala spetsialiste Soomes.
Soomes on nädala jooksul tulnud mitmeid karme väljaütlemisi. See on kindlasti seotud ka sellega, et paljud Euroopa riigid (kahjuks sealhulgas ka Eesti) on öelnud halvasti Soome püüdluse kohta saada tagatisi välja antava toetuse eest. Natuke häbi on, et ka Eesti valitsuse liikmed sellises asjas meie vennasrahva vastu on. Tegelikult ajavad Soome poliitikud õiget asja. Kui meie poliitikud ei saa oma tööga (rahva huvide kaitsmisega) hakkama, siis võiks pigem peeglisse vaadata.
Nädal lõppes Soomes sellega, et teise suure finantsgrupi OP-Pohjola juht ütles, et eurotsoon võib laguneda.
Ka meie poliitikute seas hakkab levima mõte, et euroalast väljumiseks peaks mehhanism olema. Ligi väidab küll, et euroalast väljumine ei anna riikidele mingeid eeliseid, kuid siin ta eksib: kui riigid (näiteks Kreeka) ei suuda kuidagi vähendada väljamakseid (pensionid, riigiteenistujate palgad jne.), siis valuuta devalveerimine annab riigisiseselt petliku tunde, et riigilt saadav raha ei vähene, vaid võib isegi tõusta, samas, kui välisvaluutas mõõdetuna see väheneb.
Arusaamatu on, et Euroopa Keskpank (EKP ehk ECB) käitub kontrollimatult. Nüüd astus tagasi juba teine sakslasest juht Jürgen Stark. Lahkumise põhjuseks peetakse tema mittenõustumist võlakriisis riikide võlakirjade ostmisega keskpanga poolt. Eelmist lahkujat, Axel Weberit, peeti kuni selle hetkeni panga praeguse presidendi Trichet'i järeltulijaks. Arusaamatu on, mis jõud suudavad tõrjuda ECB-st kõik mõtlevad inimesed - isegi kui nad on Euroopa suurvõimu, Saksamaa, esindajad. Selles asjas on oluline ka meie riigipanga uus president - me ei tohi olla sellise maksumaksja raha raiskamise ja vastutustundetuse toetajaks, vaid koos teiste mõistlike riikidega selle vastu võitlema. Lõpuni pole arusaadav, mis õiguslikel alustel selline tobedus toimub. Ilmselt tõlgendatakse asju nii, et keskpank paigutab oma reserve lihtsalt ringi (analoogne sõnastus on ka meie poliitikute poolt a la vahetame Saksamaa võlakirjad meie riigi reservides Kreeka võlakirjade vastu).
Suvi on lõppemas, enamus suvepuhkusi on lõppenud. Töö jätkub, jätkub ka võlakriisi areng. Augustis kippus asi juba Itaalia osas väga kriitiliseks minema. Suur hulk raha põgenes Itaalia võlakirjadest USA võlakirjadesse, olles seega üheks teguriks, mis USA aktsiaturge allapoole tõi. Euroopa Keskpank asus maksumaksja raha "ahju visates" olukorda stabiliseerima. Lühiajaliselt annab see ühe riigi võlakirjade piires loomulikult tulemust, pikaajaliselt saab loota sellistesse asjadesse vaid väga naiivne inimene.
Meie valitsus andis toetuse EFSF-ga liitumisele. Valitsuse otsusest on näha, et septembrikuu jooksul üritatakse neid toetusi saada kõigis asja puutuvate riikide parlamentides. Tundub, et praegu on viimane võimalus päästa Eesti inimesi nendest kohustustest. Kui liitumisega on juba nõustutud, siis läheb edaspidi summade suurendamine kergemalt. Hetkel on väike lootus, kuna uudistes kõlas, et äkki Keskerakond on selle liitumise vastu. Jättes kõrvale selle vastuseisu põhjuse, on see väike lootuskiir, sest seni pole ükski parlamendipartei mingit sellist signaali andnud.
Meie investeerimisspetsialist Kristjan Lepik (Tarkinvestor portaali looja) ütles televisiooni intervjuus, et mõni miljard eurot oleks stabiilsuse saamiseks veel vastuvõetav hind. Kui asi peaks rohkem nõudma, siis peaks tõsiselt mõtlema. Me nõsutume temaga selles osas, et sellise hinnaga stabiilsus oleks võib-olla isegi kasuks. Probleemiks on, et nii, nagu Euroopa valistusjuhid plaanivad, ei tule selle raha raiskamisest mingit stabiilsust. Ja selleks, et sellest aru saada, ei pea nii suurte summadega riskima.
Prantsusmaa endine rahandusminister, kes on sellest suvest IMF-i tegevjuht, Christine Lagarde käis sel nädalal esmalt USA-s ja hiljem ka Euroopas välja idee, milles pole mitte midagi uut: pangad peaks, kasvõi sunniviisiliselt, kapitaliseerima. Ainult see maandaks hirmu ja ebastabiilsust. Midagi analoogset oleme pakkunud lahenduseks (näiteks meie Facebooki lehel) juba alates märtsikuust. Kogemus selle lahenduse positiivsusest on olemas ka 2008. aastast USA-s TARP-programmi kujul. Kahjuks ei ole sellest teadlikud poliitikud Euroopas ja veel enam meil Eestis. Poliitikutel kogu maailmas tundub nagu mingi viirus olema, mis paneb neid mõtlema, et maksumaksja raha raisates saab lahendada kõiki probleeme. Tegelikult ei saa. Õigeteks lahendusteks peab aga selgroogu olema, et pankadele vastu seista. Imeline on, kuidas Lagarde nüüd ametit vahetades järsku "nägijaks sai" - see kõik on ju juba ammu selge olnud. Miks Euroopa riikide rahandusministrid seda mõsitlikku suunda algusest peale ajanud ei ole?
Tegelikult on selles suunas asjad ilmselt juba liikumas (loodame, et ei jääda poliitikutele tüüpiliselt hiljaks). Näiteks Global Researchi jutt nii poolt kui vastu argumentidega. Kipub jääma mulje, et ka Merkel on selles suunas mõtlemas. EuroTARP oleks meie arvates õige lahendus, kuid kindlasti peaks seda tegema karmikäeliselt: valesid otsuseid teinud pankade omanikud peaksid kannatama, maksumaksja seejuures mitte. Igal juhul on see suund õigem kui raha andmine võlglasriikidele.
Viimane nädal kostis Soome suunalt mitmeid teravaid ja küllaltki otsekoheseid väljaütlemisi selle kohta, kuidas Euroopa oma võlaprobleemi lahendab.
Sampo kontserni (mitte meie Sampo pank, vaid kindlustusfirma kontsern, mis on ka Nordea suuromanik) juht ja suuromanik Björn Wahlroos nõuab investeerijate vastutust. Ta ütleb: "See ei ole euro kriis. Ei, vaid osade võlgnikriikide kriis. Eurol valuutana ei ole mingit probleemi." Tema väitel on võlakriisi lahendamist "absurdne põhjendada euro kaitsmisega". Nii teevad aga paljud meie poliitikud. Muide, Wahlroos on üks hinnatumaid investeerimisala spetsialiste Soomes.
Soomes on nädala jooksul tulnud mitmeid karme väljaütlemisi. See on kindlasti seotud ka sellega, et paljud Euroopa riigid (kahjuks sealhulgas ka Eesti) on öelnud halvasti Soome püüdluse kohta saada tagatisi välja antava toetuse eest. Natuke häbi on, et ka Eesti valitsuse liikmed sellises asjas meie vennasrahva vastu on. Tegelikult ajavad Soome poliitikud õiget asja. Kui meie poliitikud ei saa oma tööga (rahva huvide kaitsmisega) hakkama, siis võiks pigem peeglisse vaadata.
Nädal lõppes Soomes sellega, et teise suure finantsgrupi OP-Pohjola juht ütles, et eurotsoon võib laguneda.
Ka meie poliitikute seas hakkab levima mõte, et euroalast väljumiseks peaks mehhanism olema. Ligi väidab küll, et euroalast väljumine ei anna riikidele mingeid eeliseid, kuid siin ta eksib: kui riigid (näiteks Kreeka) ei suuda kuidagi vähendada väljamakseid (pensionid, riigiteenistujate palgad jne.), siis valuuta devalveerimine annab riigisiseselt petliku tunde, et riigilt saadav raha ei vähene, vaid võib isegi tõusta, samas, kui välisvaluutas mõõdetuna see väheneb.
Arusaamatu on, et Euroopa Keskpank (EKP ehk ECB) käitub kontrollimatult. Nüüd astus tagasi juba teine sakslasest juht Jürgen Stark. Lahkumise põhjuseks peetakse tema mittenõustumist võlakriisis riikide võlakirjade ostmisega keskpanga poolt. Eelmist lahkujat, Axel Weberit, peeti kuni selle hetkeni panga praeguse presidendi Trichet'i järeltulijaks. Arusaamatu on, mis jõud suudavad tõrjuda ECB-st kõik mõtlevad inimesed - isegi kui nad on Euroopa suurvõimu, Saksamaa, esindajad. Selles asjas on oluline ka meie riigipanga uus president - me ei tohi olla sellise maksumaksja raha raiskamise ja vastutustundetuse toetajaks, vaid koos teiste mõistlike riikidega selle vastu võitlema. Lõpuni pole arusaadav, mis õiguslikel alustel selline tobedus toimub. Ilmselt tõlgendatakse asju nii, et keskpank paigutab oma reserve lihtsalt ringi (analoogne sõnastus on ka meie poliitikute poolt a la vahetame Saksamaa võlakirjad meie riigi reservides Kreeka võlakirjade vastu).
Tellimine:
Postitused (Atom)