25 oktoober 2011

Võlakriis 42. nädalal

17. kuni 23. oktoober

Eelmise nädala lõpus oli G-20 kokkusaamine. Oli pikk jutt, kuid mitte otsuseid ja plaane. Jäi tunne, et maailma teised riigid oleks nõus tulema Euroopale rahaliselt appi, kui see midagi lõpuks tegema hakkaks. Surve Euroopa nii suurimatele võlgnikele kui ka suurematele riikidele oli suur.

Esmaspäeval ütles Merkel, et nädalalõpu Euroopa riigijuhtide kokkusaamisele ei maksa panna suuri lootusi. Järgnevatel päevadel püüti seda ütlust (põhiliselt Prantsusmaa suunalt) pehmendada ja ümber lükata. Turud olid (peamiselt USA-st tulnud heade uudiste tõttu) lahenduse tuleku suhtes optimistlikud.

Neljapäeval käib läbi uudis, et pangad vajavad omakapitali tõstmist vaid ca 100 miljardi jagu, eelnevalt on näiteks IMF käinud välja hinnangu ca 200 miljardit eurot. Samal päeval ka "Troika" seisukoht, et Kreeka võlg pole jätkusuutlik - Euroopa ja maailma rahandusgeeniustel läks pea poolteist aastat aega, et saada aru ilmselgest.

Nädala lõpus, hoolimata mitmete romaani härrasmeeste suurtele lubadustele, lahendust välja ei tulnud, seda lubati järgmiseks kolmapäevaks. Soome Arvopaperi ütleb selle kohta tabavalt, parafraseerides teadet: "Saame aru, et olukord on eriti raske. Oleme kokku leppinud, et meil peab olema plaan selle kohta, et korraldame uue kokkusaamise, millel otsustame, et peab olema plaan selle kohta, et probleemid tuleb lahendada väga ruttu."

10 oktoober 2011

Võlakriis 41. nädalal

10. kuni 16. oktoober
Nädal algas positiivses meeleolus, kuna pühapäeval lubasid Merkel ja Sarkozy lahendust. Lahenduse väljatöötamine võtab aga aega, seega esmaspäeval ütles Rompuy, et riigijuhtide kokkusaamine lükatakse edasi 23. oktoobrile. Positiivne meelestus püsis ka kergelt, kuna USA-s oli esmaspäeval pangapüha.
Teisipäeval saime uue Eesti Panga presidendi, kes vähemalt esmapilgul on loodetavalt tugevama seljaga. Päev lõppes maailma jaoks oodatud šokiga, kui Slovakkia ütles ei EFSF-le. Samas loodetakse seal nädala lõpul uus hääletus teha ja seal opositsiooni häältega asi ikkagi läbi suruda - nii imeline on see koalitsiooni ja opositsiooni sõbralikkus rahva raha röövimisel. Sama ju ka meil. Meie uus Eesti Panga president ütles a täna, et päästefonde on vaja, oleme selles osas temaga nõus. Samas peaks kindlasti olema nendes fondides osalus jagatud vähemalt majanduste suuruste, mitte rahvaarvu järgi. Tegelikult oleks õiglane kaaluda riske võtnud pankade asukohamaade suuremat osalust või otsest lisafinantseerimist oma pankade päästmisel. Teiseks oleks normaalsete parlamentaarsete riikide jaoks vajalik, et päästemehhanismid oleks üksikasjalikult parlamentidele esitletud ja seal heakskiidu saanud. Parlamentaarses riigis ei ole kohane, kui parlament kirjutab "tühja tšeki" ja see täidetakse hiljem vaid mõnedee inimeste poolt.

05 oktoober 2011

Võlakriis 40. nädalal

3. kuni 9. oktoober 2011

4. oktoobril käis natuke enne börsi sulgumist läbi uudis, et Olli Rehn olla rääkinud Euroopa kavandatavatest ühistest sammudest. Ülemüüdud turg tundis sellest meeletut leevendust ja hüppas üles (nii kiiret hüpet pole viimases minevikus olnudki) - paistab, kas sellele uudisele hiljem mingi sisu ka tuleb.
5. oktoobril seletas majandusprofessor, Barroso nõunik, et EKP peaks otsustavalt sekkuma, ostma kokku võlakirju, et vältida panganduse kriisi. Ei tea, mis maailmas majandusprofessor elab, kuid ta peaks teadma, et Euroopas on erinevaid riikide võlakirju, milledest osad on riikide küsitava tegevuse tulemusel pea väärtusetud. Kui Euroopa ühine institutsioon kannab kahjud, mis on tekitatud osade riikide tegevusest, siis kuidas peaks kahjusid kandma? Eriti olukorras, milles kahjude tekitajad ise neid kanda ei suuda. USA baasil mõeldes on asi lihtne: seal on vaid ühe riigi võlakirjad, mis on hetkel maailmas USA meeletust võlgnevusest hoolimata kõige usaldusväärsem vara. Seal võib võlakirju osta, turu likviidsust suurendada ja vähemalt lühiajaliselt kindel olla, et võlakirjadest raha tagasi tuleb. Kas see on nii ka Euroopas? See on näide politiseeritud majandusteadusest, milles mõeldakse nii nagu rahaliselt kasulikum on.
Neljapäeval lootis suur osa maailmast, et EKP alandab intressi. Me ei ole üldiselt intressidega mängimise poolt, kuid praeguses olukorras oleks see olnud ilmselt mõistlik. Nagu pea kogu meedia kirjutas, säilitas Trichet oma "kõva mehe" mainet ja ei lasknud seda sammu läbi. Kas see üks mees ei ole juba maksumaksjatele liiga kalliks maksma läinud? Miks ei saa EKP juhte lahti lasta?
Nädala lõpus jõudis probleemideni ka esimene arvestatav Euroopa pank - Dexia. Ühelt poolt on hea, et seda peavad päästma asukohariigid (vähemalt praegu ei lähe sinna meie raha), kuid ikkagi on halb, et puudub normaalne pankade varade päästemehhanism. Euroopa juhtimine on ikka täielikult "alla arvestust", samas püütakse endale aga järjest rohkem õigusi ja kohustusi juurde kahmata.
Pühapäeval jooksis läbi Merkeli avaldus, et Saksamaa ja Prantsusmaa on valmis panku rekapitaliseerima. Täpsemat plaani lubatakse kuu lõpus. Õige mõte (kuigi veel poolik ja tundub veel vaid turgude rahustamisena), kuid vastamata on paljud küsimused:
- miks selleni varem ei ole jõutud?
- ega ei loodeta, et EFSF saab käiku ja siis saab oma kulusid teiste riikidega jagada?
- kui on eelmine variant, siis miks lepingu kinnitanud riikidele (parlamentidele) enne kõike ei avaldatud?
Kuidagi jääb sellest asjast mulje, et koloniaalaeg jätkub - suured Euroopa riigid tunnevad, et nad on mõnes mõttes "valitud", nad ei pea teistele oma tegevusest aru andma, neil on kusagilt antud õigus teisi röövida, samas teiste riikide valitsused on liiga saamatud selle vältimiseks.

Võlakriis 39. nädal

Selle nädala olulisim sündmus oli EFSF eelnõu vastuvõtmine Riigikogus. Olulisematest riikidest võeti see sel nädalal vastu ka Soomes ja Saksamaal. Jäänud on vaid mõned riigid, siis saavad riigijuhid näidata oma imetulemusi maksumaksja sadade miljarditega.
Otsusest ei läinud mööda nädalatki, kui Ligi juba AK uudistes rääkis kaudselt operatsioonide mahu suurendamisest: Riigikogult me ei küsi rohkem, kuid samas saama opereerida suuremate summadega. Siit küsimus: kas see pole teadlik pettus, kui küsitakse summa Riigikogult, räägitakse võimalikest kahjudest, kuid ise samal ajal mõeldakse, et kasutatakse raha võimendusega? Isegi riigikogulased oleks äkki sellise asjade kulu puhul hakanud raha kaotamise tõenäosust suuremana hindama.
Arutelu Riigikogus oli üldse naljakas. tase oli selline: Kreeka on paha, kas me peaksime neid aitama. Seda, et Kreeka kriis on tegelikult pisiasi, milliseid tegevusi maksumaksja rahaga plaanitakse jne. ei erutatud poole sõnagagi. Kuidagi on meie poliitika tasemel, et kes keda usub, kelle järel käib. Rohkem asja ei süvenetud.
Riigikogus jäeti mulje, et eraldi pakettidega tullakse tagasi Riigikokku. Püüti jätta mulje, et kui tuleb mõni uus riik, siis lastakse selle abiprojekt Riigikogust läbi. Kui aga tuleb võlakirjade ostu programm (iga riigi puhul eraldi), pankade kapitaliseerimine või midagi muud?
Kuidagi jääb mulje, et siin lollitati Riigikogu. Vanarahvas teadis rääkida, et loll pidi ka kirikus petta saama. Miks siis mitte Riigikogus?

Võlakriis 38. nädal

Reuters'i kokkuvõte rahandusministrite kokkusaamisest.