20. kuni 26. veebruar 2012
Nädala algul jõudsid euroala rahandusministrid peale pikka öist tööd Kreeka abipaketis kokkuleppele. Probleeme oli nii erasektoriga kui eesmärgiks seatud võlatasemeni jõudmisel Kreekas. Nende arvutuste suhtes, millega Kreeka võlatase peaks 120% GDP juurde jõudma, on rohkem kui põhjust olla skeptiline. Meie parlamendis öeldi küll välja, et neid arvutusi teinud finantsistid peaksid väga head spetsialistid olema, kuid keegi ei küsinud ega ka vastanud - miks siis 2010. a. suvel oma prognoosidega nii "metsa pandi". Vastus on sama, miks ka Hruštsov pani mööda prognoosiga, et jõutakse USA-le järele ja möödagi.
Meie Riigikogu oli jälle "eesrindlane" ja jooksis abileppe kooskõlastamisega Saksamaastki mööda. Riigikogus aetavat tühja juttu pole mõtet Teile kritiseerida, kel on soov hinnata, milline saadik teeb tööd südametunnistusega, milline on üldse vaimselt võimeline seda tegema, saab lugeda stenogrammi.
Et ei meil ega järeltulevatel põlvedel ei läheks meelest ära, siis ka neljapäevane "autahvel".
Poliitikud võivad rõõmsad olla, sest the can is kicked down the road, kuid juba on jutud, et sellest ei piisa: E24, Arvopaperi.
Ka meie oma rahandusminister tunnistas, et lootis juba, et "õudne lõpp tuleb ära".
Samas isegi peale raha saamist, on võimalus, et erainvestorid suruvad Kreeka ikkagi pankrotti: Kauppalehti.
NÄDALA VIITED:
WJ: Euroopa jõudis Kreeka osas kokkuleppele
Arvopaperi: Draghi euromaadele: on vaid üks võimalus
TT Soome eelarve tasakaalustamise kava
28 veebruar 2012
20 veebruar 2012
Võlakriis 7. nädalal
13. kuni 19. veebruar 2012
Juba enne seda nädalat oli üleval jutt, et EKP peaks kuidagi ka osalema võlgade mahakandmisel koos erainvestoritega. Liikusid seisukohad, et EKP võiks loobuda sellest kasumiosast, mis tekiks arvestuslikult sellest, et EKP ostis võlakirjad turul odavamalt kui nende nominaalväärtus.
EKP võlakirjade vahetusega seoses on üles kerkinud mõiste CAC (collective action clause) - seda võiks tõlkida kollektiivse tegutsemise tingimusena. Selle punkti alusel tahavad poliitikud suruda kokkulepetesse ka neid võlakirjade omanikke, kes muidu kokkuleppega nõus pole. Oma võlakirjade vahetusega tahab EKP ennast sellest riskist vabastada - tulevikus ei puudutaks võlgade mahakirjutamised siis EKP-d (vähemalt CAC-tingimus). Kreeka üritab CAC-tingimust ka oma seadustes rakendada. Üldiselt alluvad Kreeka võlakirjad erinevate riikide seadustele ja hiljemalt praegu saavad võlausaldajad aru, et võlakiri ja võlakiri ei ole võrdsed. Seda just erinevatel võlakirjadel rakendatavate erinevate seaduste tõttu.
Lihtsas eesti keeles siis: selle asemel, et püüda võlga tagasi maksta, on asutud juriidilise trikitamise teele.
Üleval on veel soovid, et osa kahjumist kannaksid riikide keskpangad (mitte üllatavalt surub seda "lennukikandjaid" müüv Kreeka pankade emapankade kodumaa Prantsusmaa). Osad riigid nõuavad abi jagamist osadeks, millest osa puhul vaadataks, mida Kreekas tehakse peale kevadisi valimisi.
NÄDALA VIITED:
Bloomberg BW: EKP sammud võivad kahjustada teisi võlausaldajaid, samuti käivitada CDS-d
Bloomberg BW: Saksamaa tahab abi andmise ja võlakirjade vahetuse ühe otsusega teha.
Zerohedge CAC-teemal
Reuters CAC-st
Juba enne seda nädalat oli üleval jutt, et EKP peaks kuidagi ka osalema võlgade mahakandmisel koos erainvestoritega. Liikusid seisukohad, et EKP võiks loobuda sellest kasumiosast, mis tekiks arvestuslikult sellest, et EKP ostis võlakirjad turul odavamalt kui nende nominaalväärtus.
EKP võlakirjade vahetusega seoses on üles kerkinud mõiste CAC (collective action clause) - seda võiks tõlkida kollektiivse tegutsemise tingimusena. Selle punkti alusel tahavad poliitikud suruda kokkulepetesse ka neid võlakirjade omanikke, kes muidu kokkuleppega nõus pole. Oma võlakirjade vahetusega tahab EKP ennast sellest riskist vabastada - tulevikus ei puudutaks võlgade mahakirjutamised siis EKP-d (vähemalt CAC-tingimus). Kreeka üritab CAC-tingimust ka oma seadustes rakendada. Üldiselt alluvad Kreeka võlakirjad erinevate riikide seadustele ja hiljemalt praegu saavad võlausaldajad aru, et võlakiri ja võlakiri ei ole võrdsed. Seda just erinevatel võlakirjadel rakendatavate erinevate seaduste tõttu.
Lihtsas eesti keeles siis: selle asemel, et püüda võlga tagasi maksta, on asutud juriidilise trikitamise teele.
Üleval on veel soovid, et osa kahjumist kannaksid riikide keskpangad (mitte üllatavalt surub seda "lennukikandjaid" müüv Kreeka pankade emapankade kodumaa Prantsusmaa). Osad riigid nõuavad abi jagamist osadeks, millest osa puhul vaadataks, mida Kreekas tehakse peale kevadisi valimisi.
NÄDALA VIITED:
Bloomberg BW: EKP sammud võivad kahjustada teisi võlausaldajaid, samuti käivitada CDS-d
Bloomberg BW: Saksamaa tahab abi andmise ja võlakirjade vahetuse ühe otsusega teha.
Zerohedge CAC-teemal
Reuters CAC-st
13 veebruar 2012
Võlakriis 6. nädalal
6. kuni 12. veebruar 2012
Juba ei tea mitmendat korda räägiti, et nädala algus on viimane tähtaeg Kreeka-poolsete kokkuhoiumeetmete kokkuleppimiseks.
Nädala jooksul käis võitlus selle üle, et näidata muule Euroopale, nagu tahetaks kokku hoida. Avalikult kasutati retoorikat, et neil on vaja otsust parlamendis, et Euroopalt raha saada. Seda, et kokkuhoiumeetmeid on neil endale vaja, ei kiputa mõistma.
Reedel said poliitilised jõud omavahel kokkuleppe, pühapäeval kinnitas selle ka parlament.
Mulle meeldis üks eile Twitterisse kirjutatud lause:
Naljakas on, kui kurb ei oleks, et 130 miljardilise lisapaketi saamiseks tehti kokkuhoiuprogramm natuke üle 3 miljardi. Peaminister räägib muinasjutte, kuidas Kreeka majandus järgmistel aastatel mitmeid protsente kasvab (analoogne jutt oli Euroopas juba 2010. aasta suvel) jne.
Euroala võlaturg on sügisesest EKP "rahasajust" alates päris palju stabiliseerunud. See on hea. Samas peab mõtlema, mis olukorras tegelikult muutub ja kas asi läheb iseenesest paremaks või pobleemid hoopis süvenevad.
EKP laenas sügisel LTRO raames pankadele odava intressiga ligi pool triljonit eurot. Veebruaris on tulemas uus voor, kus pangad "odavat" raha saavad. Eesti ajakirjanduses on jooksnud läbi prognoos, et järgmises voorus võetakse paarsada miljardit eurot. Mina arvan, et uus voor palju väiksemaks, kui esimene, ei jää, pigem vastupidi. "Arvopaperi" on avaldanud loo "tasuta lõunast". Seal tuuakse välja seisukoht, et selle asemel, et võtta riske vaid raskustese sattunud pankades, võtab EKP kogu panganduse (ja läbi selle ka kõikide võlglasriikide) vastu "üle mõistuse" riske, mida ei oska täpselt keegi hinnata. Tuletan meelde, et EKP on ühte või teistpidi kõikide Euroopa maksumaksjate või üldse kõigi elanike "omanduses" olev institutsioon, mille tehtud lollusi peavad eelnimetatud kunagi kinni maksma.
Ise näen ühte teist skeemi, mille tõttu selline raha jagamine ohtlik on. Turu kriisiolukorras rahaga üleujutamine täidab stabiliseerivat rolli ja ei ole ülemäära riskine, kui raha saajad (ehk need, kes selle peaks kunagi tagasi maksma) jäävad lõdvenenud rahaturu olukorras suure tõenäosusega pikaajaliselt ellu. Hea tahtmise korral võib seda kriteeriume täitvaks pidada USA riiki, mille võlakirju Föderaalreserv meeletutes kogustes kokku on ostnud.
Kui nüüd mõelda aga EKP tegevuse peale:
Päris suure osa odavast rahast võtsid Lõuna-Euroopa pangad, mis ostsid selle eest oma koduriikide võlakirju. Internetis on päris palju kirjutisi selle kohta, et neid mõjutati seda tegema. Kui nüüd needsamad riigid tahavad mitte näiliselt vaid tegelikult oma eelarveid tasakaalu viia (lõpmatul ju nende tegevust kõrvalt ei finantseerita), samas suutmata palkasid ja kulude nominaalsuurust vähendada, siis ainuke võimalus on oma valuuta kasutuselevõtt ja selle pidev juurdetrükk. Selles olukorras on aga kõik nende riikide pangad majanduslikult ühe hetkega pankrotis. Kes maksab aga siis tagasi EKP rahad?
NÄDALA VIITED:
WSJ: Kreeka kulukärbe
Welt Online: Parlament hääletab kokkuhoiu üle, Ateena on tules
FT: Uudis kokkuhoiuotsusest
VOX: EKP triljoni eurone panus
Kahjuks on rahapoliitika Europas muutunud sarnaseks pokkeriga, sellest ka samad terminid.
Juba ei tea mitmendat korda räägiti, et nädala algus on viimane tähtaeg Kreeka-poolsete kokkuhoiumeetmete kokkuleppimiseks.
Nädala jooksul käis võitlus selle üle, et näidata muule Euroopale, nagu tahetaks kokku hoida. Avalikult kasutati retoorikat, et neil on vaja otsust parlamendis, et Euroopalt raha saada. Seda, et kokkuhoiumeetmeid on neil endale vaja, ei kiputa mõistma.
Reedel said poliitilised jõud omavahel kokkuleppe, pühapäeval kinnitas selle ka parlament.
Mulle meeldis üks eile Twitterisse kirjutatud lause:
I dont see how the EU is going to give Greece more money when they promise to fight EU after the elections and just voting yes to get money.
Naljakas on, kui kurb ei oleks, et 130 miljardilise lisapaketi saamiseks tehti kokkuhoiuprogramm natuke üle 3 miljardi. Peaminister räägib muinasjutte, kuidas Kreeka majandus järgmistel aastatel mitmeid protsente kasvab (analoogne jutt oli Euroopas juba 2010. aasta suvel) jne.
Euroala võlaturg on sügisesest EKP "rahasajust" alates päris palju stabiliseerunud. See on hea. Samas peab mõtlema, mis olukorras tegelikult muutub ja kas asi läheb iseenesest paremaks või pobleemid hoopis süvenevad.
EKP laenas sügisel LTRO raames pankadele odava intressiga ligi pool triljonit eurot. Veebruaris on tulemas uus voor, kus pangad "odavat" raha saavad. Eesti ajakirjanduses on jooksnud läbi prognoos, et järgmises voorus võetakse paarsada miljardit eurot. Mina arvan, et uus voor palju väiksemaks, kui esimene, ei jää, pigem vastupidi. "Arvopaperi" on avaldanud loo "tasuta lõunast". Seal tuuakse välja seisukoht, et selle asemel, et võtta riske vaid raskustese sattunud pankades, võtab EKP kogu panganduse (ja läbi selle ka kõikide võlglasriikide) vastu "üle mõistuse" riske, mida ei oska täpselt keegi hinnata. Tuletan meelde, et EKP on ühte või teistpidi kõikide Euroopa maksumaksjate või üldse kõigi elanike "omanduses" olev institutsioon, mille tehtud lollusi peavad eelnimetatud kunagi kinni maksma.
Ise näen ühte teist skeemi, mille tõttu selline raha jagamine ohtlik on. Turu kriisiolukorras rahaga üleujutamine täidab stabiliseerivat rolli ja ei ole ülemäära riskine, kui raha saajad (ehk need, kes selle peaks kunagi tagasi maksma) jäävad lõdvenenud rahaturu olukorras suure tõenäosusega pikaajaliselt ellu. Hea tahtmise korral võib seda kriteeriume täitvaks pidada USA riiki, mille võlakirju Föderaalreserv meeletutes kogustes kokku on ostnud.
Kui nüüd mõelda aga EKP tegevuse peale:
Päris suure osa odavast rahast võtsid Lõuna-Euroopa pangad, mis ostsid selle eest oma koduriikide võlakirju. Internetis on päris palju kirjutisi selle kohta, et neid mõjutati seda tegema. Kui nüüd needsamad riigid tahavad mitte näiliselt vaid tegelikult oma eelarveid tasakaalu viia (lõpmatul ju nende tegevust kõrvalt ei finantseerita), samas suutmata palkasid ja kulude nominaalsuurust vähendada, siis ainuke võimalus on oma valuuta kasutuselevõtt ja selle pidev juurdetrükk. Selles olukorras on aga kõik nende riikide pangad majanduslikult ühe hetkega pankrotis. Kes maksab aga siis tagasi EKP rahad?
NÄDALA VIITED:
WSJ: Kreeka kulukärbe
Welt Online: Parlament hääletab kokkuhoiu üle, Ateena on tules
FT: Uudis kokkuhoiuotsusest
VOX: EKP triljoni eurone panus
Kahjuks on rahapoliitika Europas muutunud sarnaseks pokkeriga, sellest ka samad terminid.
06 veebruar 2012
Võlakriis 5. nädalal
30. jaanuar kuni 5. veebruar 2012
Eelmise nädala lõpul käis Saksamaa välja nõudmise, et EL saaks kontrolli Kreeka eelarve üle. Kreeka regeeris sellele väga ägedalt, Saksamaa on hiljem selle koha pealt vait olnud.
Kreeka on oma halvast olukorrast hoolimata saavutanud poliitiliselt nõudja rolli. Nõutakse raha juurde, ähvardatakse, nõutakse ka EKP poolt nõuete mahakirjutamist. Selliseid sõnavõtte on nii valitsuse seest, kui ka Õigeuskliku kiriku juhtide poolt.
Euoopa juhtidel hakkab vähehaaval küllalt saama sellest, et lubadusi ei täideta ja pidevalt raha juurde nõutakse.
Nädala lõpul kirjutas Reuters, et võlgade mahakandmise kokkuleppe sõlmimise takistuseks on see, et selle kokkuleppe eelduseks oleks uue Euroopa lisaraha saamise kokkuleppimine, kuid see ei toimu enne, kui Kreeka poliitikud on jõudnud kokkuleppele kokkuhoiumeetmetes.
Paneb imestama see Euroopa poliitikute pimedus: mingi aeg antakse raha ja lepitakse kokku järgnevas tegevuses. Kui on käes juba järgmise rahasumma üle otsustamise eelõhtu, siis ollakse olukorras, milles Kreeka pole midagi teinud. Algab "lehmakauplemine" Kreeka sees ja teiste riikide poliitikutega. Seda kauplemist saadavad pidevad Kreeka-poolsed ähvardused ja nõudmised. Kui jõutakse mingilegi sõnade tasemel kokkuleppele, antakse raha ja kõik venib edasi kuni järgmise rahasumma eraldamisele.
Kuidagi mõistlikum oleks variant: kui on uue lisaraha vajadus, siis hinnatakse vahepeal tehtud reforme ja kui need on olnud piisavad, siis antakse raha. Muul juhul jääks raha lihtsalt andmata. Ähvardusele pankrotti minna ja raha mitte maksta peaks vastama kokkuleppega, et oma võlgu mittemaksva riigiga lõpetataks igasugune majanduslik läbikäimine. Läänes on levinud ju seisukoht, et terroristidega läbi ei räägita.
NÄDALA VIITED:
BI: Kes oleksid kaotajad Kreeka pankroti korral.
REUTERS: Euroopa võla, eelarve ja tööpuuduse kaart
Eelmise nädala lõpul käis Saksamaa välja nõudmise, et EL saaks kontrolli Kreeka eelarve üle. Kreeka regeeris sellele väga ägedalt, Saksamaa on hiljem selle koha pealt vait olnud.
Kreeka on oma halvast olukorrast hoolimata saavutanud poliitiliselt nõudja rolli. Nõutakse raha juurde, ähvardatakse, nõutakse ka EKP poolt nõuete mahakirjutamist. Selliseid sõnavõtte on nii valitsuse seest, kui ka Õigeuskliku kiriku juhtide poolt.
Euoopa juhtidel hakkab vähehaaval küllalt saama sellest, et lubadusi ei täideta ja pidevalt raha juurde nõutakse.
Nädala lõpul kirjutas Reuters, et võlgade mahakandmise kokkuleppe sõlmimise takistuseks on see, et selle kokkuleppe eelduseks oleks uue Euroopa lisaraha saamise kokkuleppimine, kuid see ei toimu enne, kui Kreeka poliitikud on jõudnud kokkuleppele kokkuhoiumeetmetes.
Paneb imestama see Euroopa poliitikute pimedus: mingi aeg antakse raha ja lepitakse kokku järgnevas tegevuses. Kui on käes juba järgmise rahasumma üle otsustamise eelõhtu, siis ollakse olukorras, milles Kreeka pole midagi teinud. Algab "lehmakauplemine" Kreeka sees ja teiste riikide poliitikutega. Seda kauplemist saadavad pidevad Kreeka-poolsed ähvardused ja nõudmised. Kui jõutakse mingilegi sõnade tasemel kokkuleppele, antakse raha ja kõik venib edasi kuni järgmise rahasumma eraldamisele.
Kuidagi mõistlikum oleks variant: kui on uue lisaraha vajadus, siis hinnatakse vahepeal tehtud reforme ja kui need on olnud piisavad, siis antakse raha. Muul juhul jääks raha lihtsalt andmata. Ähvardusele pankrotti minna ja raha mitte maksta peaks vastama kokkuleppega, et oma võlgu mittemaksva riigiga lõpetataks igasugune majanduslik läbikäimine. Läänes on levinud ju seisukoht, et terroristidega läbi ei räägita.
NÄDALA VIITED:
BI: Kes oleksid kaotajad Kreeka pankroti korral.
REUTERS: Euroopa võla, eelarve ja tööpuuduse kaart
Tellimine:
Postitused (Atom)