24 märts 2012
19 märts 2012
Võlakriis 11. nädalal
12. kuni 18. märts 2011
See nädal lõpetas ühe etapi võlakriisis - euroala riigid allkirjastasid lõplikult 130 miljardi €-se abipaketi Kreekale. Kui tavaliselt on poliitikud ühe abipaketi rakendumisel andnud vaid positiivseid prognoose tulevikuks, siis seekord algasid jutud sellest, et sellest rahast ei piisa, juba enne selle paketi lõplikku kinnitamist.
Neljapäeval lubas eeltoodud summale lisaks 28 miljardit € ka IMF.
Uue Euroopa paketiga koos saab Kreeka ka raha, mis eelmisest maksmata on, kuna ei täidetud kokku lepitud nõudmisi. Imelik on, et avalikult ajavad poliitikud kogu aeg juttu, et "kõik on väga hästi, ... läbi viidud reformid on edukad." Eelnevalt kordas ka ajakirjandus pidevalt vaid neid avaldusi, kuid viimasel ajal on järjest rohkem sõnumeid, et ka ametlikku järelvalvet tegeva "Troika" aruanne ei ole oma järeldustes nii sinisilmne. Näiteks "The Telegraph". Talouselämäs on võimalik lugeda ka salajast raportit, mis Euroopa riigijuhtidele valmistati. Sellise raporti lugemine (mis on paras ajaraiskamine) näitab, kuidas bürokraatide mõtted liiguvad: plaan on saada mingi numbriline tulemus, siis analüüsime kuidas see tõenäoliselt saadakse, arvestamata, mida tegelikult tehakse. Käib külmalt arutelu, kuidas saavutatakse planeeritud võlgnevuse tase, samas ei ole pisimalgi määral oluline, kas selle saavutamiseks säästetakse kulude pealt või jäetakse lihtsalt oma laenukohustused täitmata. Väga imelik on selle "primaarse eelarve ülejäägi" mõiste, mille ka meie poliitikud on ära õppinud, kasutamine. See on oma olemuselt ju mõiste: "et kui oleks ...., siis oleks eelarve ülejääk ...". Oluline pole "oleks", vaid "on". Me kõik teame, kuidas oleks tädiga, kui tal rattad oleks.
Tegelikult on asi oma olemuselt küllaltki lihtne: lõunariigid on oma kultuurilisest ja poliitilisest omapärast tingituna valmis kokku hoidma vaid niipalju, kui on tingimata vaja. See "tingimata" tähendab esmajoones seda, kui raha üldse ei ole. Kui raha on vaja saada teistelt riikidelt või organisatsioonidelt, siis tegeletakse väljapressimisega. Kui see ei aita, siis antakse lubadusi, mille osas siseriiklikult räägitakse avalikult, et neid ei täideta. Teiste riikide toetusel on Kreeka teinud ka pretsedendi, et oma laenukohustuste täitmata jätmist aktsepteeritakse teiste riikide poolt. See suurendab omakorda usaldamatust nii Kreeka kui teiste võlglaste vastu palju rohkem kui mõni protsent võlgnevust. Tegelikult nõrgendab see kogu läänemaailma (Roomale järgneva maailma) ühiskondade usaldusväärsust ja toimimist - olukord, kus lepingud ei kuulu enam täitmisele (Ja kui mõni teine riik nii käitub, siis "pigistame silma kinni"), kui need demokraatlikult valitud valitsustele ebamugavad on, ei ole enam kaugeltki see, mida me demokraatlike ühiskondade all oleme harjunud nägema.
Nädala üheks teemaks oli ka eelarvepuudujääkide teema ja poliitikute suhtumine nendesse. Ungarile seadsid finantsministrid kohustuseks vähendada eelarve puudujääki 2,5%-e GDP-st, muidu kärbitakse talle väljamakseid ühtekuuluvusfondidest väljamakseid 495 miljoni € ulatuses. Huvitav, kuidas hääletas meie rahandusminister oma sugulasrahva asjus? Meie globaliseerimise ja eurovastased seostavad seda Ungari liiga iseseisva poliitikaga. Eelneva lingi all on huvitav vaadata Olli Rehni mõttekäiku topeltstandardite asjus - kuidagi tekib tunne, et inimeste ajutegevus saab kahjustatud, kui nad Brüsselisse sõidavad või veel hullem - tööle lähevad. Topeltstandardite jutu aluseks on üleval olnud vaidlus Hispaaniaga: algul taheti maksimaalseks puudujäägiks 4,4% (huvitav küll, kuidas üldse nii, kui kokku on lepitud 3% ja sedagi stabiilse rahandusega olukorras), selle peale ütles Hispaania, et unustage ära, me planeerime 5,8%. Erinevalt Ungarist ütlesid rahandusministrid siis, et "OK, teeme 5,3%". Imelik, miks peab üldse kauplema asjade üle, mis on juba ammu kokku lepitud? Ja need on vaid plaanid - tegelik miinus oli eelmisel aastal 8,5%.
Miks on kõigi suus Hispaania, mille riigivõlg ületab napilt Maastrichti lubatud 60%-i? Esiteks turgude suhtumine: kui EKP koos oma Itaaliast tulnud juhiga on Itaalia võlakirjade hinnad ülespoole saanud, siis Hispaania võlakirjad on palju odavamaks jäänud. Riigis on paljud kulud kohalike omavalitsuste peal, nende aruandluse (sh. võlgnevuse) osas pole kellelgi suurt uskumist, tööpuudus on väga suur ja asi (vähemalt rahaline) halveneb. Siit tekibki tunne, et kas Hispaania ei võitle Portugaliga selle nimel, et saada teiseks riigiks, kes oma kohustusi ei täida.
Soome keele lugejatele Ålandsbank'i juhi Stefan Törnqvist'i otsekohesed arvamused.
Nädala "kõmu-uudis" on jutt sellest, nagu oleks Prantsusmaa president Gaddafilt saadud rahaga oma valimisi finantseerinud. Mis see võlakriisi puutub? Aga seetõttu, et Prantsusmaa poliitikute, Prantsusmaalt tulnud EKP juhi ja Prantsusmaa pankade tegevus on suurelt osalt see põhjus, miks Euroopa rahandus on hetkel seal, kus ta on.
Nädala lõpus käisid suured vaidlused selle üle, kas suurendada ESM-i mahtu. Saksamaa on veel selle vastu. Võimalike kompromissidena on EFSF-i tegevuse pikendamine jm. Muideks, me oleme alati kritiseerinud meie valitsuse arvestusi, millega algul loeti riskiks EFSF-i ja hiljem ESM-i mahtu. Ei pidanud olema eriline geenius, et juba aasta aega tagasi ette näha, et EFSF-i tegevust nii kergelt ei lõpetata.
Meie arvamus on, et praegusel kujul poleks neid kumbagi fondi vaja - nad on vaid maksumaksja raha raiskajad, sisulist võlakriisi likvideerimist (st. siis panganduse stabiliseerimist ja riikide võlgnevuste vähenemist) pole seni nende abil toimunud. Kogu poliitiline tegevus on seni suunatud sellele, et võlanarkomaanidele uut raha leida ja jutustada mingist müütilisest "tulemüürist". Väga lihtne peaks olema aru saada, et riike sunnib praeguses maailmas ja praeguses demokraatlikus süsteemis säästma vaid olukord, kus "raha ei ole". Kõik muu on vaid jutt ja valijate petmine.
NÄDALA VIITED:
Talouselämä: 3 graafikut, mis lubavad uut panganduskriisi.
Talouselämä: Raport Kreeka kohta.
NYT: Ungari trahvimise otsus
WSJ: Euroopa arutas Ungari ja Hispaania eelarve puudujääki.
WSJ: Eurotsooni riigid allkirjastasid Kreeka abipaketi
CNBC: Vastasseis Hispaania planeeritava eelarve puudujäägi osas.
WSJ: Hispaania võlatase on rekordkõrgusel.
Viimaseks: Philipp Bagus'e töö "Euro tragöödia". Pikk ja inglise keeles end mitte väga vabalt tundvale inimesele võib-olla raskelt loetav ülevaade sellest, kuidas (ja miks) me praegusesse olukorda olema jõudnud. Allalaaditav PDF.
See nädal lõpetas ühe etapi võlakriisis - euroala riigid allkirjastasid lõplikult 130 miljardi €-se abipaketi Kreekale. Kui tavaliselt on poliitikud ühe abipaketi rakendumisel andnud vaid positiivseid prognoose tulevikuks, siis seekord algasid jutud sellest, et sellest rahast ei piisa, juba enne selle paketi lõplikku kinnitamist.
Neljapäeval lubas eeltoodud summale lisaks 28 miljardit € ka IMF.
Uue Euroopa paketiga koos saab Kreeka ka raha, mis eelmisest maksmata on, kuna ei täidetud kokku lepitud nõudmisi. Imelik on, et avalikult ajavad poliitikud kogu aeg juttu, et "kõik on väga hästi, ... läbi viidud reformid on edukad." Eelnevalt kordas ka ajakirjandus pidevalt vaid neid avaldusi, kuid viimasel ajal on järjest rohkem sõnumeid, et ka ametlikku järelvalvet tegeva "Troika" aruanne ei ole oma järeldustes nii sinisilmne. Näiteks "The Telegraph". Talouselämäs on võimalik lugeda ka salajast raportit, mis Euroopa riigijuhtidele valmistati. Sellise raporti lugemine (mis on paras ajaraiskamine) näitab, kuidas bürokraatide mõtted liiguvad: plaan on saada mingi numbriline tulemus, siis analüüsime kuidas see tõenäoliselt saadakse, arvestamata, mida tegelikult tehakse. Käib külmalt arutelu, kuidas saavutatakse planeeritud võlgnevuse tase, samas ei ole pisimalgi määral oluline, kas selle saavutamiseks säästetakse kulude pealt või jäetakse lihtsalt oma laenukohustused täitmata. Väga imelik on selle "primaarse eelarve ülejäägi" mõiste, mille ka meie poliitikud on ära õppinud, kasutamine. See on oma olemuselt ju mõiste: "et kui oleks ...., siis oleks eelarve ülejääk ...". Oluline pole "oleks", vaid "on". Me kõik teame, kuidas oleks tädiga, kui tal rattad oleks.
Tegelikult on asi oma olemuselt küllaltki lihtne: lõunariigid on oma kultuurilisest ja poliitilisest omapärast tingituna valmis kokku hoidma vaid niipalju, kui on tingimata vaja. See "tingimata" tähendab esmajoones seda, kui raha üldse ei ole. Kui raha on vaja saada teistelt riikidelt või organisatsioonidelt, siis tegeletakse väljapressimisega. Kui see ei aita, siis antakse lubadusi, mille osas siseriiklikult räägitakse avalikult, et neid ei täideta. Teiste riikide toetusel on Kreeka teinud ka pretsedendi, et oma laenukohustuste täitmata jätmist aktsepteeritakse teiste riikide poolt. See suurendab omakorda usaldamatust nii Kreeka kui teiste võlglaste vastu palju rohkem kui mõni protsent võlgnevust. Tegelikult nõrgendab see kogu läänemaailma (Roomale järgneva maailma) ühiskondade usaldusväärsust ja toimimist - olukord, kus lepingud ei kuulu enam täitmisele (Ja kui mõni teine riik nii käitub, siis "pigistame silma kinni"), kui need demokraatlikult valitud valitsustele ebamugavad on, ei ole enam kaugeltki see, mida me demokraatlike ühiskondade all oleme harjunud nägema.
Nädala üheks teemaks oli ka eelarvepuudujääkide teema ja poliitikute suhtumine nendesse. Ungarile seadsid finantsministrid kohustuseks vähendada eelarve puudujääki 2,5%-e GDP-st, muidu kärbitakse talle väljamakseid ühtekuuluvusfondidest väljamakseid 495 miljoni € ulatuses. Huvitav, kuidas hääletas meie rahandusminister oma sugulasrahva asjus? Meie globaliseerimise ja eurovastased seostavad seda Ungari liiga iseseisva poliitikaga. Eelneva lingi all on huvitav vaadata Olli Rehni mõttekäiku topeltstandardite asjus - kuidagi tekib tunne, et inimeste ajutegevus saab kahjustatud, kui nad Brüsselisse sõidavad või veel hullem - tööle lähevad. Topeltstandardite jutu aluseks on üleval olnud vaidlus Hispaaniaga: algul taheti maksimaalseks puudujäägiks 4,4% (huvitav küll, kuidas üldse nii, kui kokku on lepitud 3% ja sedagi stabiilse rahandusega olukorras), selle peale ütles Hispaania, et unustage ära, me planeerime 5,8%. Erinevalt Ungarist ütlesid rahandusministrid siis, et "OK, teeme 5,3%". Imelik, miks peab üldse kauplema asjade üle, mis on juba ammu kokku lepitud? Ja need on vaid plaanid - tegelik miinus oli eelmisel aastal 8,5%.
Miks on kõigi suus Hispaania, mille riigivõlg ületab napilt Maastrichti lubatud 60%-i? Esiteks turgude suhtumine: kui EKP koos oma Itaaliast tulnud juhiga on Itaalia võlakirjade hinnad ülespoole saanud, siis Hispaania võlakirjad on palju odavamaks jäänud. Riigis on paljud kulud kohalike omavalitsuste peal, nende aruandluse (sh. võlgnevuse) osas pole kellelgi suurt uskumist, tööpuudus on väga suur ja asi (vähemalt rahaline) halveneb. Siit tekibki tunne, et kas Hispaania ei võitle Portugaliga selle nimel, et saada teiseks riigiks, kes oma kohustusi ei täida.
Soome keele lugejatele Ålandsbank'i juhi Stefan Törnqvist'i otsekohesed arvamused.
Nädala "kõmu-uudis" on jutt sellest, nagu oleks Prantsusmaa president Gaddafilt saadud rahaga oma valimisi finantseerinud. Mis see võlakriisi puutub? Aga seetõttu, et Prantsusmaa poliitikute, Prantsusmaalt tulnud EKP juhi ja Prantsusmaa pankade tegevus on suurelt osalt see põhjus, miks Euroopa rahandus on hetkel seal, kus ta on.
Nädala lõpus käisid suured vaidlused selle üle, kas suurendada ESM-i mahtu. Saksamaa on veel selle vastu. Võimalike kompromissidena on EFSF-i tegevuse pikendamine jm. Muideks, me oleme alati kritiseerinud meie valitsuse arvestusi, millega algul loeti riskiks EFSF-i ja hiljem ESM-i mahtu. Ei pidanud olema eriline geenius, et juba aasta aega tagasi ette näha, et EFSF-i tegevust nii kergelt ei lõpetata.
Meie arvamus on, et praegusel kujul poleks neid kumbagi fondi vaja - nad on vaid maksumaksja raha raiskajad, sisulist võlakriisi likvideerimist (st. siis panganduse stabiliseerimist ja riikide võlgnevuste vähenemist) pole seni nende abil toimunud. Kogu poliitiline tegevus on seni suunatud sellele, et võlanarkomaanidele uut raha leida ja jutustada mingist müütilisest "tulemüürist". Väga lihtne peaks olema aru saada, et riike sunnib praeguses maailmas ja praeguses demokraatlikus süsteemis säästma vaid olukord, kus "raha ei ole". Kõik muu on vaid jutt ja valijate petmine.
NÄDALA VIITED:
Talouselämä: 3 graafikut, mis lubavad uut panganduskriisi.
Talouselämä: Raport Kreeka kohta.
NYT: Ungari trahvimise otsus
WSJ: Euroopa arutas Ungari ja Hispaania eelarve puudujääki.
WSJ: Eurotsooni riigid allkirjastasid Kreeka abipaketi
CNBC: Vastasseis Hispaania planeeritava eelarve puudujäägi osas.
WSJ: Hispaania võlatase on rekordkõrgusel.
Viimaseks: Philipp Bagus'e töö "Euro tragöödia". Pikk ja inglise keeles end mitte väga vabalt tundvale inimesele võib-olla raskelt loetav ülevaade sellest, kuidas (ja miks) me praegusesse olukorda olema jõudnud. Allalaaditav PDF.
13 märts 2012
Võlakriis 10. nädalal
5. kuni 11. märts 2012
Eelmise nädala lõpu Hispaania eelarve puudujäägi "plaani" ühepoolne muutmine leiab teravat vastukaja. Sakslased ütlevad asju otse välja. Jutt selle kohta Talouselämäs.
Soomes püüab selgust saada Perussuomalaiste juht Timo Soini. Tema blogis võib Soome saadud tagatiste teemal lausa järjejutu moodi postitusi lugeda. See teema on piisavalt segane, kuid tundub, et poliitikud petavad rahvast. Nagu öeldakse: "Kus suitsu, seal tuld!"
Arvopaperi kirjutab Goldman Sachsi poolt Kreeka võlgnevuse varjamisele kaasaaitamisest. Juttu on nii panga poolt teenitud kasumist, kui ka sellest, et aidati veel teistki riiki.
Arvopaperi kirjutab ka, et Saksa riigipanga bilansis on meeletu risk, mis võib realiseeruda juhul, kui võlgnikriigid eurotsoonist lahkuvad. Meie ajakirjandus võiks ka teha uuriva artikli, mis aalüüsiks sarnast riski meie keskpanga poolt vaadatuna.
Saksamaa "Bild" ostis ka väikese koguse Kreeka võlakirju, öeldes ette, et ta nendega vahetusprotsessis ei osale. Sellises olukorras on ilmselt veel ka palju reaalseid investoreid, kes pole allunud survele võlakirju vahetada. Sellest teemast võib veel palju vaidlusi tekkida.
Reedel natuke enne USA börside sulgumist tuli välja ISDA otsus, mis ütles, et Kreekas on toimunud credit event. See tähendab, et krediidikindlustuse võlakirjad CDS-d kuuluvad väljamaksmisele. Selle tingimuse vältimise soov oli üks põhjus, miks Euroopa poliitikud kogu seda viimaste aastate lollust on teinud.
NYTimes kirjutab, et järgmine kord Kreeka enam sellist lahendust kasutada ei saa. See tuleneb sellest, et seekord jäeti erainvestoritele lihtsalt suur osa rahast maksmata. Praegusel hetkel moodustavad aga valdava osa võlakirjade omanikest teiste Euroopa riikide maskumaksjad kas siis abifondide, riigipankade või IMF-i kaudu. Nende võlgade mahakirjutamine oleks juba poliitiliselt valulikum. Aga kas see seepärast tegemata jääb?
NÄDALA VIITED:
Talouselämä: Kolm graafikut, mis näitavad, kui palju eri riikide pangad on võtnud raha EKP-st või hoiavad seal üleöö-hoiustel
Eelmise nädala lõpu Hispaania eelarve puudujäägi "plaani" ühepoolne muutmine leiab teravat vastukaja. Sakslased ütlevad asju otse välja. Jutt selle kohta Talouselämäs.
Soomes püüab selgust saada Perussuomalaiste juht Timo Soini. Tema blogis võib Soome saadud tagatiste teemal lausa järjejutu moodi postitusi lugeda. See teema on piisavalt segane, kuid tundub, et poliitikud petavad rahvast. Nagu öeldakse: "Kus suitsu, seal tuld!"
Arvopaperi kirjutab Goldman Sachsi poolt Kreeka võlgnevuse varjamisele kaasaaitamisest. Juttu on nii panga poolt teenitud kasumist, kui ka sellest, et aidati veel teistki riiki.
Arvopaperi kirjutab ka, et Saksa riigipanga bilansis on meeletu risk, mis võib realiseeruda juhul, kui võlgnikriigid eurotsoonist lahkuvad. Meie ajakirjandus võiks ka teha uuriva artikli, mis aalüüsiks sarnast riski meie keskpanga poolt vaadatuna.
Saksamaa "Bild" ostis ka väikese koguse Kreeka võlakirju, öeldes ette, et ta nendega vahetusprotsessis ei osale. Sellises olukorras on ilmselt veel ka palju reaalseid investoreid, kes pole allunud survele võlakirju vahetada. Sellest teemast võib veel palju vaidlusi tekkida.
Reedel natuke enne USA börside sulgumist tuli välja ISDA otsus, mis ütles, et Kreekas on toimunud credit event. See tähendab, et krediidikindlustuse võlakirjad CDS-d kuuluvad väljamaksmisele. Selle tingimuse vältimise soov oli üks põhjus, miks Euroopa poliitikud kogu seda viimaste aastate lollust on teinud.
NYTimes kirjutab, et järgmine kord Kreeka enam sellist lahendust kasutada ei saa. See tuleneb sellest, et seekord jäeti erainvestoritele lihtsalt suur osa rahast maksmata. Praegusel hetkel moodustavad aga valdava osa võlakirjade omanikest teiste Euroopa riikide maskumaksjad kas siis abifondide, riigipankade või IMF-i kaudu. Nende võlgade mahakirjutamine oleks juba poliitiliselt valulikum. Aga kas see seepärast tegemata jääb?
NÄDALA VIITED:
Talouselämä: Kolm graafikut, mis näitavad, kui palju eri riikide pangad on võtnud raha EKP-st või hoiavad seal üleöö-hoiustel
12 märts 2012
04 märts 2012
Võlakriis 9. nädalal
27. veebruar kuni 4. märts 2012
Nädal algas uudisega, et S&P alandas Kreeka krediidireitingut - selective default (valikulise lepingurikkumise) tasemele. Esmaspäeval enne seda oli Kreeka-paketi kinnitanud Saksamaa parlament. Krediidireitingu alandamise tulemusel ei pea EKP Kreeka võlakirju sobilikuks tagatiseks pankadele laenu andmisel.
Nädala sees tegi ka Soome parlament otsuse Kreeka-paketi osas. Erinevalt Eestist ei trüginud soomlased raha jagamisel esirinda, vaid olid viimased.
Kuu viimasel päeval jagas EKP jälle raha. Seekord €529 miljardit (see summa on suurem, kui keskmise eestlase eluea jooksul Eesti eelarvest läbi käiv raha). Saksa keskpank on kõvahäälselt sellise poliitika vastu ja rõhutab, et pikaajaliselt toob see poliitika tagasilööke.
Nädala lõpus tuli uudis, et Hispaania "suurendas ühepoolselt eelarve puudujäägi plaani". Naljakas sõnastus, kui asi nii kurb ei oleks. Seda siis 4,4%-lt, mis Euroopa Liiduga oli kokku lepitud, 5,8%-le.
Kumb satub enne probleemidesse, kas Itaalia, kel on nüüd oma EKP juht, või Hispaania?
NÄDALA VIITED:
US Today: Viimaste aastate jooksul on keskpangad turule paisanud 9 triljonit dollarit
Tycoon: skeem võimalikest arengutest ja nende tõenäolisusest Kreekas
FT Alphaville: Kellele ja palju on Euroopa Keskpank enne seekordset rahajagamist raha andnud
Nädal algas uudisega, et S&P alandas Kreeka krediidireitingut - selective default (valikulise lepingurikkumise) tasemele. Esmaspäeval enne seda oli Kreeka-paketi kinnitanud Saksamaa parlament. Krediidireitingu alandamise tulemusel ei pea EKP Kreeka võlakirju sobilikuks tagatiseks pankadele laenu andmisel.
Nädala sees tegi ka Soome parlament otsuse Kreeka-paketi osas. Erinevalt Eestist ei trüginud soomlased raha jagamisel esirinda, vaid olid viimased.
Kuu viimasel päeval jagas EKP jälle raha. Seekord €529 miljardit (see summa on suurem, kui keskmise eestlase eluea jooksul Eesti eelarvest läbi käiv raha). Saksa keskpank on kõvahäälselt sellise poliitika vastu ja rõhutab, et pikaajaliselt toob see poliitika tagasilööke.
Nädala lõpus tuli uudis, et Hispaania "suurendas ühepoolselt eelarve puudujäägi plaani". Naljakas sõnastus, kui asi nii kurb ei oleks. Seda siis 4,4%-lt, mis Euroopa Liiduga oli kokku lepitud, 5,8%-le.
Kumb satub enne probleemidesse, kas Itaalia, kel on nüüd oma EKP juht, või Hispaania?
NÄDALA VIITED:
US Today: Viimaste aastate jooksul on keskpangad turule paisanud 9 triljonit dollarit
Tycoon: skeem võimalikest arengutest ja nende tõenäolisusest Kreekas
FT Alphaville: Kellele ja palju on Euroopa Keskpank enne seekordset rahajagamist raha andnud
Tellimine:
Postitused (Atom)