Üks huvitav kirjutis Ungari tegemistest eesti keeles

  "AKADEEMIA" nr. 3 – 2019 (viite tagant saab mugavalt elektroonilise ajakirja osta ja ise lugeda) sisaldab huvitavat kirjutist ümberkorraldustest, mille abil Ungari praegume, paljukritiseeritud, valitsus on läbi kannatuste välja tulemas kogunenud raskustest. Üldine hoiak on kirjutisel praegust valitsust toetav. Kohati tugevalt sotsialistlik. Aga kindlasti on seal palju õppimisväärset. Kindlasti aitab see mõista, mida tehakse ja kuhu püütakse.

Mõned majandust puudutavad (aga kirjutis on laiemalt ühiskonna korraldamisest) viited:

"... tõsteti Ungaris alampalka 2017. aastal 25% ja järgmisel aastal 12% ehk kokku 37% võrra (180 500 Ungari forintit ehk 557 eurot). Vastukaaluks alandas valitsus ettevõtete tulumaksu 9%, nn tööjõumaksu aga 28,5 protsendilt 20 protsendile. 2022. aastani tahetakse see langetada 13 protsendini brutopalgast. Riigi võlg SKTga võrreldes on langenud 2010. aastaga võrreldes üle kümne protsendi ja aastane intressikohustus sellega 2 miljardi euro võrra. !"

"Tööpuudus oli 2010. aastal 12%. 10 miljonist elanikust maksis makse 2 miljonit ja tööl käis vaid 3,7 miljonit inimest."

"Tuleb peatada rahvastiku kahanemine, millele aitaks kaasa sisserändajate asemel oma perede toetamine. Ungari kulutab viimaseks juba praegu 5% eelarvest, mis on Euroopas kõrgeim. Mainigem siin vaid seda, et pered, kuhu on sündinud kolmas laps, saavad riigilt 31 000 eurot eluasemeabi ja peale selle madala intressiga veel 46 500 eurot laenu. Viimast saab 30 000 euro ulatuses taotleda juba teise lapse puhul."

Trump'i kõne välispoliitikast

USA presidendikandidaadi D. Trump'i kõne välispoliitikast.
Paljud poliitikud ja meedia räägivad populismist ja teiste huvide tahaplaanile seadmisest. Mulle tundub, et selline liitlane ja maailm on Eestile palju parem, kui praegune.

Rändekriis

Kui rändekriis ka meie riigis aktuaalseks muutus eelmisel kevadel siis ei tahtnud värsket emotsionaalset teemat puudutada. Tundus mõistlik lasta emotsioonidel "settida". Aga kui iga mõne kuu tagant tulevad uued terroriteod ning pea igapäevaselt kirjutised väiksematest vägivallategudest üle Euroopa, siis on raske võtta asja "külmalt". Püüan ise ja loodan, et ka lugejad suudavad.

Sisserändajad (peavoolu meedias "pagulased") saab väga lihtsustatult jagada kolmeks:

1. inimesed, kes on kuidagi suutnud põgeneda sõja eest, saada kaasa piisavalt raha, et maksta meeletuid summasid "rändeturismi" korraldajatele. See grupp ei ole kaugeltki kõige suurem, suur osa sõja eest põgenejaid on Jordaanias, Liibanonis ja ka Türgis põgenikena, neil pole mingit lootust tasuda üleveo eest. Isegi eluspüsimiseks tehakse meeleheitlikke tegusid.
2. parema elu otsijad - sageli ettevõtlikumad õnneotsijad (ka kaugemalt), kes on suutnud koguda raha, et samadele "rändeturismi" korraldajatele, kes on kokku lubanud "pudrumägesid", transpordi eest maksta. Need samad "reisikorraldajad" turundavad oma teenuseid õpetustega, kuidas Euroopas käituda, mida rääkida, kuidas vajalikke dokumente hankida jne.
3. Terroristid : IS saadab kindlasti välja õpetatud inimesi Euroopasse, et need töötaksid kohalikega, finantseerides nende liikumist naftarahadega

Internetis on paljude sisserändajatega kokkupuutunute hinnanguid, kui suur osa erinevatel gruppidel on. Ei hakka siin neist numbritest rääkima, kuna terroriohu tekitamiseks üle Euroopa ei ole tegelikult vaja saata siia tuhandeid. Lisaks on pea paratamatu, et esimesest kahest grupist läheb varem või hiljem piisavalt palju viimasesse gruppi üle. Selles on ideaalseks tööriistaks usk, mille (vähemalt radikaalsema tõlgenduse) järgi on muslim kohustatud võitlema oma usu levitamise eest, "raamatu rahvad" kõlbavad orjadeks, muud peab hävitama, maa on andnud nende Jumal, pühasõjas suremine on parim asi, mis siinses elus võib juhtuda jne. Seni pole lääneriigid suutnud vältida sellist propagandat isegi pagulaskeskustes.

Kui ei oleks olemas üldse kolmandat gruppi ning terrorismi, siis oleks ikkagi selge, et kahele miljardile kiiruga lähenev (ja seal mitte lõpetav) islami kultuur hävitaks vaba sisserände tulemusel poole miljardilise Euroopa kultuuri. Tasakaal saabuks siis, kui elutingimused siin ühtlustuksid praeguste islamiriikide omadega.

Tahaks tuua välja ühe seisukoha, mida poliitikud ja peavoolu meedia kipuvad maha vaikima. Igal pool on jutt, et kogu asja põhjuseks on Süüria kodusõda, selles omakorda mittedemokraatlik valitseja Assad. See on väga lihtsustatud arusaam ning kui läänemaailma poliitikud (ja ka rahvas) asjast sügavamalt aru ei hakka saama, siis saab see asi veel palju valusam olema.

Peale I Maailmasõda jagati Osmanite riik võitjate (Prantsusmaa ja Inglismaa) väga üleoleva suhtumisega nn. "joonlauaga" väiksemateks nõrgemateks kunstlikeks riikideks. Ei arvestatud erinevaid rahvaid (usulahke jne.). Valitsejad olid sageli väliste jõudude käsutäitjad, ebaausad ja väärusulised. Nii vähemalt tõsiusklike muslimite jaoks. (Iraagi, Liibüa ja Süüria puhul jagas läänemaailm sama arvamust, muude osas mitte.) Oli lõhutud suur muslimite riik, mis nende uskumise järgi peaks ühendama kõiki muslimeid ning püüdma allutada muid rahvaid - nn. Kalifaat (seesama Osmanite Impeerium). Tekkisid liikumised ja mõtlejad, kelle eesmärk oli koostada ja ellu viia plaan olukorra muutmiseks. Esimeseks suureks võiduks oli võit Nõukogude Liidu üle Afganistanis - vähemalt pühasõdalaste (jihadist) arvates võideti suurimat (ja kõige rohkem kaotusi taluvat) maavägede armeed ning lagundati Nõukogude Liit. Nad on kindlad, et sama sõjapidamise plaaniga suudavad nad võita suvalist maailma armeed - ja kui asja süveneda, siis ei saa väga palju vastu vaielda. Kellelgi teisel ei ole vabatahtlikult õnnelikuna surma minevaid sõdalasi, lääneriigid püüavad sõjas mitte hävitada isegi vaenlasi.

Lisaks sellele, nende propagandale kasulikule sündmusele, on toimunud mitmeid objektiivseid muutusi, mis nende üritusele kasuks on tulnud:

• juba eelmise sajandi lõpul suurenesid tulud naftalt märgatavalt;
• islamimaade elanikkond on eriti just vaesema rahva osas kiirelt kasvav (ainuke meelelahutus on kaitseta seks - alkoholi, muusika ja muude lõbustuste piiratus, mitmenaisepidamine jne.);
• mida soojemaks läheb kliima, seda halvemad on neil elutingimused;
• interneti ja sotsiaalmeedia areng lubab kergelt teha propagandat noorte muslimite seas üle maailma. See on väga tõhus isegi Euroopas teist põlve elavate, keelt oskavate ning mitte kõige vaesemate muslimite seas (NB! meie poliitikutele).

Kõige selle toel ongi saadud selline hoog oma pühasõjale (jihad), et tegelikult ei peataks seda isegi IS-i tuumarelvaga "maa pealt pühkimine". Viimsepäeva Lahingu kontseptsioon on neil analoogne kristlastega: kogu kurjus tuleb nende vastu, nad kaotavad enamus mehi, kuid lõpuks võidavad. Tegelikult seda suurt sõda nad oma maal ootavadki. Loodetavalt on lääne riigipeadel mõistust mitte käituda järjekordselt nende (ka avalikult kirjapandud) soovide järgi.

Seni on kahjuks läinud mitu korda juba pühasõdalaste plaanide järgi:

• peale kaksiktornide ründamist olid nad kindlad, et USA sekkub sõjaliselt, suutmata olukorda kontrolli alla saada;
• Iraagi režiimi kukutamine oli väga vajalik, et luua kaos ja saada vabadus tegutsemiseks;
• oma abiliste info abil suudeti lääs panna toetama naiivses usus "demokraatlikke" mässajaid. Ilmekas näide on Liibüa, mis muutus väravaks Euroopasse sisenemisel. Süüria sõjaline hävitamine jäi tegemata Venemaa ja Hiina veto pärast ÜRO-s. Nii irooniline, kui see pole, on Venemaa oma huvide eest võideldes kaitsnud ka Euroopat.

Ei olegi ju nii raske ette ennustada, kuidas reageerib demokraatlik läänemaailm mingitele sündmustele. Eriti kaval on planeerida oma käitumist nii, et lääs tekitab pühasõjalaste üritusele head mõlema võimaliku reaktsiooniga.

Lääne poliitikud peavad hakkama käituma adekvaatselt. Kahjuks ei juhtu seda ilma valijate surveta. Muidu ootab ees lääne tsivilisatsiooni (ja selle inimesi) vähemalt Euroopas lõpp.

RT

Järgmised kümme aastat

Julgeks soovitada geopoliitilise analüüsi firma Stratfor asutaja George Friedmani raamatut järgmise (praegu käes oleva) aastakümnendi kohta.
Seda lugedes tundub vahest, et mees oleks nagu oraakel. Aga äkki on tema analüüsid hoopis nii head, et need langevad kokku USA valitsejate mõtete ja tegudega?
Igal juhul kasulik lugeda, et mõista meie suurima liitlase käitumist.

Samal mehel on eelnevalt ilmunud raamat kogu käesoleva sajandi kohta: "The Next 100 Years". Sellest raamatust on saadaval ka eestikeelne tõlge.

Eurovalimised Euroopas

Valimiste järgse päeva uudiste põhirõhk on faktil, et  suur edu saatis opositsioonis olevaid jõude, mida võib nimetada alates parem-äärmuslastest, euro-vastasteks kuni euro-skeptikuteni. Väga ilmekas oli see trend Ühendkuningriigis ja Prantsusmaal.
Eri liikumised eri riikides on väga erineva sõnumiga, kuid mina võtaks seda kokku seisukohaga: see, kuidas ja kuhu liigutakse, ei ole hea ja õige. Järjest rohkem inimesi hakkab selliseid mõtteid toetama. Tegelikult on süvenev arusaam, et tuleb mõelda, mida on meile vaja, mitte jooksta kõrgemalt ette antud sihtmärgi suunas, väga headmeelt valmistav. Ei ole ju nii raske aru saada, et Euroopa inimeste vajadus ja huvi on majanduslik heaolu ja riikidevahelised pingevabad suhted, mitte mingi bürokraatide poolt peale sunnitud moodustis (EL tsentraliseeritud kujul). Jah, tugeva struktuuriga EL on kasulik, kui see neid eesmärke täidab, kuid kahjuks on praktika näidanud viimasel ajal sageli vastupidist.
Opositsiooni edu ei saa lugeda ühe teguri mõjuks. Sõnumina on seal alates võõrtööjõu vastasusest, kuni EL-i bürokraatia ja ebademokraatliku käitumise kritiseerimiseni. Valijad ei analüüsi asju ilmselt lõpuni (see polegi nii lihtne), kuid inimesed tunnetavad, et neil ei lähe majanduslikult nii hästi, kui võiks. Seega toetavadki nad erinevaid poliitilisi jõude, kes pakuvad probleemidele seletusi (sageli mitte lahendusi). Kui samas EL-i juhtivad jõud püüavad oma eelneva tegevusega tekitatud probleemidest välja tulla vaid eelnevat, häid tulemusi mitte toonud, tegevust süvendades (Cameron: "More of the same." - kõne ka siin eespool), siis see tekitabki kõigis mõtlevates inimestes vastuseisu.
Sellised tulemused vähendavad minus euroskeptilisust (mitte segi ajada eurovastasusega), sest kui Euroopas tervikuna hakatakse järjest rohkem mõtlema selle üle, mis on valesti, siis on tõenäosus, et asju paremaks muudetakse, suurem. Nii on EL-l veel lootust.

Eestis seevastu on selline areng alles väga alguses. Kriitikat EL-i vastu tuleb väga kitsalt rindelt. Seda sageli inimestelt, kelle veel hiljuti kirjutatud seisukohad ei kannata mitte mingit kriitikat.

Üks tähelepanek, mida enne valimis ma ei kirjutanud, sest see ei näita tegelikult, kes oleks parem saadik europarlamendis (see ei eristanud tegelikult erinevaid kandidaate). Seda enam, et pea kõik, kes said, kasutasid seda argumenti. Mõttelaadina on see aga hirmutav.
Meil oli enne valimisi üheks levinud argumendiks: "Meie erakonna saadikud kuuluvad Europarlamendis ... fraktsiooni. See fraktsioon on seal väga suur, seega meie siesukohtadel on suur mõju. Valige meid!"
Viime sama loogika 25 aastat tagasi. Loodetavasti paljud suudavad veel meenutada seda aega, mil NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) oli veel kõikvõimas, kuid hakkas juba tekkima opositsioonilist mõtlemist.
"Meie saadikud kuuluvad NLKP ridadesse. See on Nõukogude Liitu absoluutselt kontrolliv partei. Seega meie seisukohtadel on suur mõju. Valige meid!"
Huvitav, kuidas ennast rahvuslasteks pidavad poliitikud sellisesse paralleeli suhtuvad?


Raul Tagaväli

Living in a Surveillance State: Mikko Hypponen at TEDxBrussels

Päris hea esinemine internetiturvalisusest.

Four Major Changes in Global Prosperity

Heaolu ühe arvutatava tulemuse muutumine maailmas:
http://blogs.hbr.org/2013/10/four-major-changes-in-global-prosperity/