Eurovalimised Euroopas

Valimiste järgse päeva uudiste põhirõhk on faktil, et  suur edu saatis opositsioonis olevaid jõude, mida võib nimetada alates parem-äärmuslastest, euro-vastasteks kuni euro-skeptikuteni. Väga ilmekas oli see trend Ühendkuningriigis ja Prantsusmaal.
Eri liikumised eri riikides on väga erineva sõnumiga, kuid mina võtaks seda kokku seisukohaga: see, kuidas ja kuhu liigutakse, ei ole hea ja õige. Järjest rohkem inimesi hakkab selliseid mõtteid toetama. Tegelikult on süvenev arusaam, et tuleb mõelda, mida on meile vaja, mitte jooksta kõrgemalt ette antud sihtmärgi suunas, väga headmeelt valmistav. Ei ole ju nii raske aru saada, et Euroopa inimeste vajadus ja huvi on majanduslik heaolu ja riikidevahelised pingevabad suhted, mitte mingi bürokraatide poolt peale sunnitud moodustis (EL tsentraliseeritud kujul). Jah, tugeva struktuuriga EL on kasulik, kui see neid eesmärke täidab, kuid kahjuks on praktika näidanud viimasel ajal sageli vastupidist.
Opositsiooni edu ei saa lugeda ühe teguri mõjuks. Sõnumina on seal alates võõrtööjõu vastasusest, kuni EL-i bürokraatia ja ebademokraatliku käitumise kritiseerimiseni. Valijad ei analüüsi asju ilmselt lõpuni (see polegi nii lihtne), kuid inimesed tunnetavad, et neil ei lähe majanduslikult nii hästi, kui võiks. Seega toetavadki nad erinevaid poliitilisi jõude, kes pakuvad probleemidele seletusi (sageli mitte lahendusi). Kui samas EL-i juhtivad jõud püüavad oma eelneva tegevusega tekitatud probleemidest välja tulla vaid eelnevat, häid tulemusi mitte toonud, tegevust süvendades (Cameron: "More of the same." - kõne ka siin eespool), siis see tekitabki kõigis mõtlevates inimestes vastuseisu.
Sellised tulemused vähendavad minus euroskeptilisust (mitte segi ajada eurovastasusega), sest kui Euroopas tervikuna hakatakse järjest rohkem mõtlema selle üle, mis on valesti, siis on tõenäosus, et asju paremaks muudetakse, suurem. Nii on EL-l veel lootust.

Eestis seevastu on selline areng alles väga alguses. Kriitikat EL-i vastu tuleb väga kitsalt rindelt. Seda sageli inimestelt, kelle veel hiljuti kirjutatud seisukohad ei kannata mitte mingit kriitikat.

Üks tähelepanek, mida enne valimis ma ei kirjutanud, sest see ei näita tegelikult, kes oleks parem saadik europarlamendis (see ei eristanud tegelikult erinevaid kandidaate). Seda enam, et pea kõik, kes said, kasutasid seda argumenti. Mõttelaadina on see aga hirmutav.
Meil oli enne valimisi üheks levinud argumendiks: "Meie erakonna saadikud kuuluvad Europarlamendis ... fraktsiooni. See fraktsioon on seal väga suur, seega meie siesukohtadel on suur mõju. Valige meid!"
Viime sama loogika 25 aastat tagasi. Loodetavasti paljud suudavad veel meenutada seda aega, mil NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) oli veel kõikvõimas, kuid hakkas juba tekkima opositsioonilist mõtlemist.
"Meie saadikud kuuluvad NLKP ridadesse. See on Nõukogude Liitu absoluutselt kontrolliv partei. Seega meie seisukohtadel on suur mõju. Valige meid!"
Huvitav, kuidas ennast rahvuslasteks pidavad poliitikud sellisesse paralleeli suhtuvad?


Raul Tagaväli

Küprose imeline lahendus

Küprose hädadele on euroala riikide poolt vastu tuldud. Loomulikult oli Küprose abistamine poliitiliselt "hellem" teema kui näiteks Kreeka puhul. Kreekas olid suurriikide pankadel oma suuremad riskid mängus, samas oli Kreeka "usin" suurriikide relvade ostja. Küprose kuvand on aga vene raha peitmise ja pesemise koht.
Kogu infot kindlasti veel ei ole. Näiteks WSJ artikkel.
Poliitikud käivad väga vabalt ringi põhimõtetega, mis on inimühiskonda juba palju aega aidanud. Praegusest jutust jääb mulje, et sisuliselt tagasiulatuvalt maksustatakse hoiuseid pea 10% maksuga. Loomulikult võib üritada seda tegevust õigustada sellega, et ongi õiglane suures osas kahtlase päritolu vene raha pealt maksu võtta. Euroopa maksumaksja võiks sellele takka kiita. Teisest küljest on aga asja sisu see, et ka Küprose pangad on teinud imelikke investeeringuid Euroopa riikide võlakirjadesse, mida on toetanud nii regulatsioonid kui poliitikud. Ilmselt on ka riik üle oma võimete elanud. Nüüd lahendatakse olukorda selliselt, et pankades kaotavad raha hoiustajad olukorras, kus pankade omanikud seda ei kaota (panga normaalse pankroti korral kaotaks algul omanikud, siis alles palju hilisemas järjekorras hoiustajad).
Euroopa Liit on laskunud turumajandusest administratiivsesse majandussüsteemi. Selles tulevad otsused mingitest imelikest (elust võrrandunud) kaalutlustest lähtudes. Tehakse imelikke otsuseid, siis püütakse neist jätta oma valijatele mulje, nagu õigetest asjadest. Küprose asjas väljendas näiteks Soome rahandusminister, et Soome jaoks on see maksmine "pisiasi", maksavad suuremad riigid. Soome jaoks on see summa 200 miljonit eurot. Kui nii võtta, siis Eesti osa on veel väiksem. Kas aga inimene, kes seda üleolevalt "pisisasjaks" nimetab, sobib oma riigi rahandust juhtima?
Juba on veebis ka arvamusi (kas tõesti poliitikud selle peale ei tulnud), et kui euroalas nii kergelt omandit ära võetakse, siis on targem oma vara euroalast väljaspool hoida. Kindlasti ei tugevda see euroala pangandust ja rahaturgusid.
Kas tõesti on tänapäeval poliitikutel nii raske mõista, et maksejõuetuse korral on pankrot. Selles kaotavad esmalt omanikud, siis liiga julged investorid (või hoiustajad). Vahet ei ole siin, kas võlgu on riik või pank. Süsteemi, milles riikidele mõtlematu raha andmine on tark tegevus, ei ole võimalik lõpmatult "püsti hoida". Mida suuremaks "mull" puhutakse, seda suurem on lõpus pauk.

Washington Post: Miks Küprose lahendus võib uue finantskriisi alguseks olla.

Ei ole paranemist kusagil

Eelmises postituses kirjutasin, et võlatase saavutab uusi kõrgusi. Samal ajal, kui poliitikud räägivad, kuidas me kriisist oleme väljunud (väljumas).
EUROSTAT jätkab oma kurba tööd informatsiooni avaldamisel. Täna tuli inflatsiooniga (ja kuude pikkusega) korrigeeritud jaekaubanduse käibe graafik:

Millegi pärast ei jaga tarbijad poliitikute arvamust. Tarbimise tase on juba allpool 2008 aasta kriisi taset. Kriisi põhja möödumisest saab rääkida alles siis, kui see graafik ka tegelikult (mingis ajas lõplikult) suuna ülespoole võtab.

Omalt poolt pakuks lahenduseks: võla suurendamise asemel tuleb luua olukord, kus seda ollakse sunnitud vähendama. Siis on natuke aega raske (nüüd on seda lõunas juba kaua olnud) ning seejärel tuleb tõus.

Meie poliitikud peaks ka rahaliste plaanide osas uljust tagasi tõmbama. Vaatama kasvõi Soome SKT viimase aja trendi. Talouselämä artiklis on ka soome keele mitteoskajale (kas meie riigijuhid seda enamuses pole?) näha graafik kuude lõikes kuni novembri lõpuni.

Prime Minister David Cameron's EU Speech

Pangandusliidust

Järgnevaid mõtteid ei tohiks tõlgendada pangandusliidu kohta igas olukorras ja igasugustel tingimustel käivateks. Pigem on need mõtted, mis praegu rutuga tehtud uue liidu kohta pähe tulevad.

Ei pea olema suur geenius, et näha motivatsiooni, miks selle asja kallale praeguses võlakriisis suure hooga asuti. Liiga läbinähtav on soov võlaprobleeme Euroopa Keskpanga abil lahendada (tegelikult vaid edasi lükata).
Kui võlakriis ägenes mõned aastad tagasi, siis oli valiku hetk, mil oleks olnud mõistlik see probleem jätta võlgnike ja võlausaldajate probleemiks. Poliitikud valisid aga teise tee: üleolevalt deklareeriti, et riiklike vahenditega lahendatakse olukord. Juba siis oli selge (seda näitas algkooli aritmeetika), et maksurahast selleks ei jätku. Lisaks arusaamisele, et maksurahast ei jätku, on poliitikutele hakanud kohale jõudma ka valijate pahameel selle tegevuse osas. Selles olukorras tulidki saatanlikud itaallased Merkelit veenma ideega asja "lihtsamalt" lahendada. Meedias oli info kiirete kokkusaamiste kohta. Peale neid hakkas Merkel kalduma Bundesbanki ja Euroopa Keskpanga vaidlustes viimase poole. Kas Saksamaa kantsler tõesti "Fausti" pole lugenud?
Mida siis pakuti?
Võimalust aidata võlgnikke põhjatust keskpanga rahakotist. Keskpank hoiab oma rahaga "vee peal" lõunamaade kommertspanku, mis siis omakorda riikide võlakirju ostavad. Näiliselt (pigem otseselt) siin kannatanuid pole - maksuraha jääb vähemalt algul eelarvetesse alles ja poliitikud võivad valimistel edukalt osaleda. Rahvas ei taju, et selline koorem on iseenesest sama nagu maksude tõstmine, kuid laieneb veel ka juba kogutud säästudele, pensionitele, igasugustele riiklikele toetustele ja finantseeringutele jne. Tänu sellele on võimul olevatel poliitikutel võimalus veel vähemalt järgmistel valimistel edukas olla.
Selleks, et muuta põhjendatuks nende kommertspankade toetamist Euroopa Keskpanga poolt, viiakse nad selle kontrolli alla. Aga äkki muudab pankade keskne kontroll need usaldusväärsemaks?  Siin kipun olema skeptiline: kui liita ebaefektiivne süsteem ja natuke efektiivsem süsteem ning lisada hunnik bürokraatiat, siis on loodava süsteemi kvaliteet heal juhul maksimaalselt sama eelneva nõrgema süsteemiga.  Kuidas aga töötas lõunamaade pangandusjärelevalve Euroopa Keskpanga eelneva suure rahasüsti (LTRO) ajal võisime lugeda meediast: kommertspanku sisuliselt sunniti ostma pea pankrotis olevate riikide võlakirju. Nii et kui enne saadi survestada Kreeka, Itaalia ja teiste riikide panku, siis nüüd laieneb see näiteks ka Saksamaa pankadele.
Aga äkki aitab selline "geniaalne" skeem võlakriisi lahendada?
Selle väite uskumiseks peab olema vaimselt päris piiratud. Selliste sammudega viiakse laenuandjate ja -võtjate probleem  ka Euroopa Keskpanga probleemiks. Euroopa Keskpanga all ei tule siin aga mõista enam mitte konkreetset asutust, vaid kõiki, kel ükski euro taskus on või selles sissetulekuid omavad.
Kui Eestis on viimasel ajal skandaaliks Kredeksi kahjumi muutumine rahaks kellegi taskus, siis Euroopa tasandil saab neid mänge palju suuremalt mängida - seal on Kredeksi asemel Euroopa Keskpank.

Mõtteainet

CATO: Euroopa integratsioon: Mis läks valesti?

European Integration: What's Gone Wrong?