Küprose hädadele on euroala riikide poolt vastu tuldud. Loomulikult oli Küprose abistamine poliitiliselt "hellem" teema kui näiteks Kreeka puhul. Kreekas olid suurriikide pankadel oma suuremad riskid mängus, samas oli Kreeka "usin" suurriikide relvade ostja. Küprose kuvand on aga vene raha peitmise ja pesemise koht.
Kogu infot kindlasti veel ei ole. Näiteks WSJ artikkel.
Poliitikud käivad väga vabalt ringi põhimõtetega, mis on inimühiskonda juba palju aega aidanud. Praegusest jutust jääb mulje, et sisuliselt tagasiulatuvalt maksustatakse hoiuseid pea 10% maksuga. Loomulikult võib üritada seda tegevust õigustada sellega, et ongi õiglane suures osas kahtlase päritolu vene raha pealt maksu võtta. Euroopa maksumaksja võiks sellele takka kiita. Teisest küljest on aga asja sisu see, et ka Küprose pangad on teinud imelikke investeeringuid Euroopa riikide võlakirjadesse, mida on toetanud nii regulatsioonid kui poliitikud. Ilmselt on ka riik üle oma võimete elanud. Nüüd lahendatakse olukorda selliselt, et pankades kaotavad raha hoiustajad olukorras, kus pankade omanikud seda ei kaota (panga normaalse pankroti korral kaotaks algul omanikud, siis alles palju hilisemas järjekorras hoiustajad).
Euroopa Liit on laskunud turumajandusest administratiivsesse majandussüsteemi. Selles tulevad otsused mingitest imelikest (elust võrrandunud) kaalutlustest lähtudes. Tehakse imelikke otsuseid, siis püütakse neist jätta oma valijatele mulje, nagu õigetest asjadest. Küprose asjas väljendas näiteks Soome rahandusminister, et Soome jaoks on see maksmine "pisiasi", maksavad suuremad riigid. Soome jaoks on see summa 200 miljonit eurot. Kui nii võtta, siis Eesti osa on veel väiksem. Kas aga inimene, kes seda üleolevalt "pisisasjaks" nimetab, sobib oma riigi rahandust juhtima?
Juba on veebis ka arvamusi (kas tõesti poliitikud selle peale ei tulnud), et kui euroalas nii kergelt omandit ära võetakse, siis on targem oma vara euroalast väljaspool hoida. Kindlasti ei tugevda see euroala pangandust ja rahaturgusid.
Kas tõesti on tänapäeval poliitikutel nii raske mõista, et maksejõuetuse korral on pankrot. Selles kaotavad esmalt omanikud, siis liiga julged investorid (või hoiustajad). Vahet ei ole siin, kas võlgu on riik või pank. Süsteemi, milles riikidele mõtlematu raha andmine on tark tegevus, ei ole võimalik lõpmatult "püsti hoida". Mida suuremaks "mull" puhutakse, seda suurem on lõpus pauk.
Washington Post: Miks Küprose lahendus võib uue finantskriisi alguseks olla.
Kuvatud on postitused sildiga võlakriis. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga võlakriis. Kuva kõik postitused
17 märts 2013
05 veebruar 2013
Ei ole paranemist kusagil
Eelmises postituses kirjutasin, et võlatase saavutab uusi kõrgusi. Samal ajal, kui poliitikud räägivad, kuidas me kriisist oleme väljunud (väljumas).
EUROSTAT jätkab oma kurba tööd informatsiooni avaldamisel. Täna tuli inflatsiooniga (ja kuude pikkusega) korrigeeritud jaekaubanduse käibe graafik:
EUROSTAT jätkab oma kurba tööd informatsiooni avaldamisel. Täna tuli inflatsiooniga (ja kuude pikkusega) korrigeeritud jaekaubanduse käibe graafik:
Millegi pärast ei jaga tarbijad poliitikute arvamust. Tarbimise tase on juba allpool 2008 aasta kriisi taset. Kriisi põhja möödumisest saab rääkida alles siis, kui see graafik ka tegelikult (mingis ajas lõplikult) suuna ülespoole võtab.
Omalt poolt pakuks lahenduseks: võla suurendamise asemel tuleb luua olukord, kus seda ollakse sunnitud vähendama. Siis on natuke aega raske (nüüd on seda lõunas juba kaua olnud) ning seejärel tuleb tõus.
Meie poliitikud peaks ka rahaliste plaanide osas uljust tagasi tõmbama. Vaatama kasvõi Soome SKT viimase aja trendi. Talouselämä artiklis on ka soome keele mitteoskajale (kas meie riigijuhid seda enamuses pole?) näha graafik kuude lõikes kuni novembri lõpuni.
30 jaanuar 2013
Euroopa võlakriisis paranemine???
Eelmisel sügisel on Euroopa poliitikud ja neile ustav meedia püüdnud jätta muljet, et võlakriisis liigutakse paranemise suunas. Isegi riskiste riikide võlakirjade tootlused on langenud (st. nende võlakirjade hind on tõusnud). See suund võlakirjaturul tekkis peale Euroopa Keskpanga juhi Draghi avaldust, et keskpank on teatud tingimustel valmis ostma piiramatus koguses hädas riikide võlakirju. Kuigi see ütlus tähendab, et üle oma tulude kulutanud riikide võlad kaetaks sisuliselt juurde trükitud rahaga, on sellistel avaldustel turgu stabiliseeriv mõju - ükski kaupleja ja investor ei taha teha reaalse rahaga panuseid keskpankade kavatsuste vastu. Ei ole võimalik ju reaalse rahaga (ükskõik kui suurega) võidelda arvutis juurde loodava rahasummaga.
Siin on peidus üks probleem: regulaarselt toimuvatel valimistel püütakse hääli saada uute kulutuste lubamisega. See on väga loogiline - väga suur erand on, kui valimisi võidetakse kokkuhoiulubadustega. Erakonnad on enne valimisi lubaduste tegemisel väga helded: kui valimised kaotatakse, siis on võimalikud kulutused poliitilise konkurendi mure, kui võidetakse, siis on üks mure järgmise valimistsükli ajaks möödas. Võidu korral ei saa valijatele loomulikult öelda, et lubadusi pole eriti tark täita, vaid neid püütakse võla abil täita. Abiks on jälle arusaamine, et kui praegu saab laenu abil teha kulutusi, siis laenu tagasimaksmise probleem jääb üldjuhul järgmiste valimistsüklite ja tõenäoliselt poliitiliste konkurentide mureks.
Siin tuligi kasutusele tulude ja kulude erinevust tasakaalustav võlg. Kui võla võtmine oleks ajutine nähtus, siis selles polekski midagi nii hullu, kuid probleemiks on see, et riigi poolt tehtavate kulutuste taset on demokraatias kerge tõsta, kuid väga raske alandada. Miks ei või aga laenurahaga pidevalt majandada? Väga lihtsustatud vastus on, et kui laen on väga suureks minemas, siis ei soovi võimalikud laenu andjad laenu enam anda või soovivad teha seda tunduvalt suurema intressi (tootluse) eest. Riikide võlakirjade intress ei kujune vaid uue laenu võtmisel, vaid igapäevasel kauplemisel riigi võlakirjadega. Sõna tootlus ongi võlakirjade hetkehinna ja nendelt tulevikus lubatud raha alusel arvutatud teenimise(intressi) tase.
Asja teeb keeruliseks see, et võlataseme tõus ja võla tootluse kasv ei liigu üheaegselt, lisaks on siin veel mitmeid mõjutavaid tegureid. Tootlust vähendas turgude positiivne suhtumine ajal, kui Lõuna-Euroopa "nõrga raha" riigid hakkasid kasutama eurot, samuti vähendab seda keskpanga poolne võlakirjade ostmine või isegi selle tegevuse lubamine (nii USA kui Euroopa viimase aja näited). Tootlust tõstab eelkõige turgudel olev ebakindlus, et võlglane suudab oma laene tagasi maksta. See ebakindlus on lisaks numbritele ka emotsionaalne - seega mingil hetkel kasvab see nagu "iseenesest". Seda nägime me ka Kreeka ning hooti juba Hispaania ja Itaalia puhul.
Tootluse kasv tähendab, et uusi võlakirju tuleb müüa järjest suurema intressitasemega, mis on poliitikutele tuntav läbi selle, et järjest suurem osa eelarvest läheb lihtsalt võlgade pealt intressi tasumiseks. Seega - poliitikutele on probleemiks mitte liiga suur võlatase, vaid suur tootluse tase, mis teeb riigile kulukaks laenu võtmise ja väga raskeks eelarve "kokku panemise". Siit tulenebki üks põhiline levinud väärarusaam nii poliitikute, kui ka paljude meedia esindajate seas - probleemiks on kõrge tootlus, mis ei luba odavalt laenu võtta. Retoorikas jääb mulje, et finantsturud oleks nagu süüdi selles, et riigid ei saa oma rahaasjadega hakkama.
Tegelikult on aga asi vastupidi:
Liiga suur võlatase toob kaasa uute laenude kallimaks minemise.
Täpselt nii see ongi: põhjuseks on liiga suur võlatase, laenude kallimaks minemine on tagajärg. Ja seda ei muuda ka see, et kallimaks läinud laenud suurendavad tulevikus spiraalina uuesti võlataset - kuna ka kallimate laenude intressi maksmiseks tuleb kasutada laenuraha.
Kahjuks see ongi nii lihtne ja ei muutu kuidagi sellest, kui poliitikud üritavad suurtes võlgnevustes süüdistada laenuandjaid, reitinguagentuure vm.
Kuna põhjuseks on suur võlatase, siis "raviks" peabki seda vähendama. Kahjuks on Euroopa poliitikud läinud teist teed, püüdes vaid raskustes riikidele uute laenude võtmist kergemaks teha. Mehhanism, mis toimib demokraatias ja millest eespool kirjutasin, tagab seda, et sellisel juhul võlatase ei vähene ja probleem vaid süveneb. Lähtudes turumajanduslikust mõtlemisest on kerkivad tootluse tasemed head, sest nad on jõuks, mis sunnib riike demokraatia tingimustes oma kulutusi piirama ja eelarvet tasakaalu viima. Muud sellist jõudu kahjuks pole - kui poliitikud ja keskpankurid selle vastu võitlevad, siis tegelikult võitlevad nad tasakaalustatud riigirahanduste vastu.
Äkki siis poliitikud ja keskpankurid ongi nii geniaalsed, et lahendasid sõnadega triljonite eurode probleemi?
Mõistmaks probleemi ja selle lahenduse võimalusi, peab hakkama pihta väga algelisest loogikast (teooriast). Riigil on oma tegevuses tulud ja kulud. Tuludeks on põhiliselt maksutulud, kuid vähesel määral (nagu meie riigil enne euro tulekut) saadakse tulu ka oma ettevõtetest ja muudest mittemaksustamiselisest tegevusest (nagu näiteks Kreekas loodetakse juba mitu aastat saada erastamisest). Saadud raha kulutatakse siis kõige selle peale, millega üks riik peab tingimata tegelema ja lisaks veel selle peale, mida erinevad poliitilised jõud oma valijatele lubavad.Siin on peidus üks probleem: regulaarselt toimuvatel valimistel püütakse hääli saada uute kulutuste lubamisega. See on väga loogiline - väga suur erand on, kui valimisi võidetakse kokkuhoiulubadustega. Erakonnad on enne valimisi lubaduste tegemisel väga helded: kui valimised kaotatakse, siis on võimalikud kulutused poliitilise konkurendi mure, kui võidetakse, siis on üks mure järgmise valimistsükli ajaks möödas. Võidu korral ei saa valijatele loomulikult öelda, et lubadusi pole eriti tark täita, vaid neid püütakse võla abil täita. Abiks on jälle arusaamine, et kui praegu saab laenu abil teha kulutusi, siis laenu tagasimaksmise probleem jääb üldjuhul järgmiste valimistsüklite ja tõenäoliselt poliitiliste konkurentide mureks.
Siin tuligi kasutusele tulude ja kulude erinevust tasakaalustav võlg. Kui võla võtmine oleks ajutine nähtus, siis selles polekski midagi nii hullu, kuid probleemiks on see, et riigi poolt tehtavate kulutuste taset on demokraatias kerge tõsta, kuid väga raske alandada. Miks ei või aga laenurahaga pidevalt majandada? Väga lihtsustatud vastus on, et kui laen on väga suureks minemas, siis ei soovi võimalikud laenu andjad laenu enam anda või soovivad teha seda tunduvalt suurema intressi (tootluse) eest. Riikide võlakirjade intress ei kujune vaid uue laenu võtmisel, vaid igapäevasel kauplemisel riigi võlakirjadega. Sõna tootlus ongi võlakirjade hetkehinna ja nendelt tulevikus lubatud raha alusel arvutatud teenimise(intressi) tase.
Asja teeb keeruliseks see, et võlataseme tõus ja võla tootluse kasv ei liigu üheaegselt, lisaks on siin veel mitmeid mõjutavaid tegureid. Tootlust vähendas turgude positiivne suhtumine ajal, kui Lõuna-Euroopa "nõrga raha" riigid hakkasid kasutama eurot, samuti vähendab seda keskpanga poolne võlakirjade ostmine või isegi selle tegevuse lubamine (nii USA kui Euroopa viimase aja näited). Tootlust tõstab eelkõige turgudel olev ebakindlus, et võlglane suudab oma laene tagasi maksta. See ebakindlus on lisaks numbritele ka emotsionaalne - seega mingil hetkel kasvab see nagu "iseenesest". Seda nägime me ka Kreeka ning hooti juba Hispaania ja Itaalia puhul.
Tootluse kasv tähendab, et uusi võlakirju tuleb müüa järjest suurema intressitasemega, mis on poliitikutele tuntav läbi selle, et järjest suurem osa eelarvest läheb lihtsalt võlgade pealt intressi tasumiseks. Seega - poliitikutele on probleemiks mitte liiga suur võlatase, vaid suur tootluse tase, mis teeb riigile kulukaks laenu võtmise ja väga raskeks eelarve "kokku panemise". Siit tulenebki üks põhiline levinud väärarusaam nii poliitikute, kui ka paljude meedia esindajate seas - probleemiks on kõrge tootlus, mis ei luba odavalt laenu võtta. Retoorikas jääb mulje, et finantsturud oleks nagu süüdi selles, et riigid ei saa oma rahaasjadega hakkama.
Tegelikult on aga asi vastupidi:
Liiga suur võlatase toob kaasa uute laenude kallimaks minemise.
Täpselt nii see ongi: põhjuseks on liiga suur võlatase, laenude kallimaks minemine on tagajärg. Ja seda ei muuda ka see, et kallimaks läinud laenud suurendavad tulevikus spiraalina uuesti võlataset - kuna ka kallimate laenude intressi maksmiseks tuleb kasutada laenuraha.
Kahjuks see ongi nii lihtne ja ei muutu kuidagi sellest, kui poliitikud üritavad suurtes võlgnevustes süüdistada laenuandjaid, reitinguagentuure vm.
Kuna põhjuseks on suur võlatase, siis "raviks" peabki seda vähendama. Kahjuks on Euroopa poliitikud läinud teist teed, püüdes vaid raskustes riikidele uute laenude võtmist kergemaks teha. Mehhanism, mis toimib demokraatias ja millest eespool kirjutasin, tagab seda, et sellisel juhul võlatase ei vähene ja probleem vaid süveneb. Lähtudes turumajanduslikust mõtlemisest on kerkivad tootluse tasemed head, sest nad on jõuks, mis sunnib riike demokraatia tingimustes oma kulutusi piirama ja eelarvet tasakaalu viima. Muud sellist jõudu kahjuks pole - kui poliitikud ja keskpankurid selle vastu võitlevad, siis tegelikult võitlevad nad tasakaalustatud riigirahanduste vastu.
Meie väitel on siis Euroopa poliitikud valesti käitunud, ise on nad kogu aeg lubanud, et nii saadakse asjad korda - kuidas on elus tegelikult läinud?
Nõukogude ajal korrutati marksismi klassikute ütlust, et "praktika on tõe kriteerium". Nii ta ongi. Majandusteooriates võib paljude asjade puhul vaidlema jäädagi, kuna tõe leidmiseks saab kasutada vaid loogikat. See annab teisele poolele alati võimaluse vastu vaielda. Lisaks on igasuguste majanduspoliitiliste sammude lühi- ja pikaajalised mõjud sageli vastassuunalised.
Nädal aega tagasi avaldas Eurostat uudiskirja, mida vähemalt finantsmeedia on ka kajastanud. Täiesti mõistetavatel põhjustel on üllitise aluseks vaid eelmise aasta III kvartali lõpu andmed, kuna nende andmete kogumine võtab paratamatult aega. Lisaks pole põhjust kahelda, et tekkinud trendid jätkuvad (ja ka süvenevad) aasta viimaseski kvartalis.
Jutt hakkab pihta sellega, et euroala võlatase on saavutanud 90% SKT-st (ingl. GDP). Tuletan meelde, et euro toimimise jaoks vajalikuks peetud Maastrichti leppe järgi võib euroala riigil olla see number maksimaalselt 60%. Lisaks sellele liiga suurele väärtusele on selge ka tõusev trend - 3,2% aastas.
Äärtes on ennast näitamas ka Eesti: kuigi võlatase on veel kõige väiksem, oleme selle III kvartali jooksul toimunud tõusu kiiruse graafikul juba neljandad - jääme maha vaid Iirimaast, Kreekast ja Portugalist. Kas mitte see koalitsioon ei lubanud meil eelarvet tasakaalu viia?
Eelneva pika jutu mõte on lühidalt: laenu kättesaadavuse parandamine ei lahenda võlaprobleemi, vaid teeb selle vaid sügavamaks. Lisaks vähendab see lisaks riigirahanduse probleemile ka probleeme euroala (meie näite puhul) majanduse konkurentsivõimet. Kui mingil perioodil on kulutatud rohkem kui teenitud, siis mingil perioodil tuleb kulutada vähem kui teenitakse, et võlga tagasi maksta. Koos kõige sellest tuleneva halvaga - tööpuudus, majanduse langus jne. Võluvitsa siin ei ole. Eesti peaks sellest teest eemale hoiduma.
Mõningaid kasulikke viiteid:
Trading Economicsi maailma riikide võlgade tabel, kus saab lahti võtta ka riikide graafikuid eraldi ja näha võla muutumist ajas.
Eurostati riikide võlgade tabel.
Need tabelid sisaldavad praegusel hetkel küll veel vaid infot kuni 2011 aastani, kuid äkki paistab neis tulevikus ka uuem info.
21 detsember 2012
Pangandusliidust
Järgnevaid mõtteid ei tohiks tõlgendada pangandusliidu kohta igas olukorras ja igasugustel tingimustel käivateks. Pigem on need mõtted, mis praegu rutuga tehtud uue liidu kohta pähe tulevad.
Ei pea olema suur geenius, et näha motivatsiooni, miks selle asja kallale praeguses võlakriisis suure hooga asuti. Liiga läbinähtav on soov võlaprobleeme Euroopa Keskpanga abil lahendada (tegelikult vaid edasi lükata).
Kui võlakriis ägenes mõned aastad tagasi, siis oli valiku hetk, mil oleks olnud mõistlik see probleem jätta võlgnike ja võlausaldajate probleemiks. Poliitikud valisid aga teise tee: üleolevalt deklareeriti, et riiklike vahenditega lahendatakse olukord. Juba siis oli selge (seda näitas algkooli aritmeetika), et maksurahast selleks ei jätku. Lisaks arusaamisele, et maksurahast ei jätku, on poliitikutele hakanud kohale jõudma ka valijate pahameel selle tegevuse osas. Selles olukorras tulidki saatanlikud itaallased Merkelit veenma ideega asja "lihtsamalt" lahendada. Meedias oli info kiirete kokkusaamiste kohta. Peale neid hakkas Merkel kalduma Bundesbanki ja Euroopa Keskpanga vaidlustes viimase poole. Kas Saksamaa kantsler tõesti "Fausti" pole lugenud?
Mida siis pakuti?
Võimalust aidata võlgnikke põhjatust keskpanga rahakotist. Keskpank hoiab oma rahaga "vee peal" lõunamaade kommertspanku, mis siis omakorda riikide võlakirju ostavad. Näiliselt (pigem otseselt) siin kannatanuid pole - maksuraha jääb vähemalt algul eelarvetesse alles ja poliitikud võivad valimistel edukalt osaleda. Rahvas ei taju, et selline koorem on iseenesest sama nagu maksude tõstmine, kuid laieneb veel ka juba kogutud säästudele, pensionitele, igasugustele riiklikele toetustele ja finantseeringutele jne. Tänu sellele on võimul olevatel poliitikutel võimalus veel vähemalt järgmistel valimistel edukas olla.
Selleks, et muuta põhjendatuks nende kommertspankade toetamist Euroopa Keskpanga poolt, viiakse nad selle kontrolli alla. Aga äkki muudab pankade keskne kontroll need usaldusväärsemaks? Siin kipun olema skeptiline: kui liita ebaefektiivne süsteem ja natuke efektiivsem süsteem ning lisada hunnik bürokraatiat, siis on loodava süsteemi kvaliteet heal juhul maksimaalselt sama eelneva nõrgema süsteemiga. Kuidas aga töötas lõunamaade pangandusjärelevalve Euroopa Keskpanga eelneva suure rahasüsti (LTRO) ajal võisime lugeda meediast: kommertspanku sisuliselt sunniti ostma pea pankrotis olevate riikide võlakirju. Nii et kui enne saadi survestada Kreeka, Itaalia ja teiste riikide panku, siis nüüd laieneb see näiteks ka Saksamaa pankadele.
Aga äkki aitab selline "geniaalne" skeem võlakriisi lahendada?
Selle väite uskumiseks peab olema vaimselt päris piiratud. Selliste sammudega viiakse laenuandjate ja -võtjate probleem ka Euroopa Keskpanga probleemiks. Euroopa Keskpanga all ei tule siin aga mõista enam mitte konkreetset asutust, vaid kõiki, kel ükski euro taskus on või selles sissetulekuid omavad.
Kui Eestis on viimasel ajal skandaaliks Kredeksi kahjumi muutumine rahaks kellegi taskus, siis Euroopa tasandil saab neid mänge palju suuremalt mängida - seal on Kredeksi asemel Euroopa Keskpank.
04 oktoober 2012
EKP päästab Hispaaniat, mis end ise hävitab
4. märtsil 2012 kirjutasime, et Hispaania tõstis ühepoolselt oma eelarve puudujäägi plaani EL-ga kokku lepitult 4,4%-lt ühepoolselt. Nüüd on uudised, et ka siis nende poolt lubatud 5,8% ei ole praeguste prognooside järgi enam reaalne. Ajalugu nendes riikides on olnud, et tegelik tulemus ületab kõiki prognoose ja lõpuks korrigeeritakse veel hullemaks.
SeekingAlpha's on Hispaania eelarvepuudujäägi kohta pikk jutt.
Kas keegi loodab, et EKP lubadused toovad mingit muud tulemust peale lühiajalise leevenduse turgudel, kui võlariigid ise ainult halvemaid tulemusi näitavad?
SeekingAlpha's on Hispaania eelarvepuudujäägi kohta pikk jutt.
Kas keegi loodab, et EKP lubadused toovad mingit muud tulemust peale lühiajalise leevenduse turgudel, kui võlariigid ise ainult halvemaid tulemusi näitavad?
18 juuni 2012
Võlakriis 24. nädalal
11. kuni 17. juuni 2012
Enne, kui abistajad aru saavad, kust nad 100 miljardit Hispaaniale võtavad (WSJ), on turud juba eufooriast üle saanud ja lähevad allapoole (meie riiki ründava P.Krugmani blogi NYT-s).
CNBC kirjutab, et Soome võib tahta Hispaania pankadele EFSF-st raha andmiseks lisatagatisi.
Kreeka mässumeelne Alexis Tsipras kasutab Hispaania päästmist, öeldes, et probleemid pole ainult Kreekas, vaid on üleüldised.
Talouselämä on Krugmanist natuke maha jäänud ja kirjutab investorite optimismist Hispaania päästmise puhul.
Lähenevad Kreeka valimised tekitavad pingeid - Kreeka pankadest võetakse päevas välja miljard dollarit, Tsipras loob survet europoliitikutele, öeldes, et Kreeka lahkumine lõhuks euroala.
See Tsiprase väide on imelik - ilmselt mõjub see nõrganärvilistele poliitikutele, kuid tegelikult on see surve, et hiljem end läbirääkimistelaua taga kehtestada. Mis peaks siis juhtuma euroalaga, kui Kreeka lahkuks? Ilmselt tuleks raskusi võlausaldajatel, kes Kreekasse raha on matnud (nt. EKP), samuti peaks Kreeka pankade emapangad oma pankrotti läinud Kreeka tütarpangad bilansist maha kandma. See oleks ka peaaegu kõik. Euroala saaks aga positiivse näite, et suudab hakkama saada peale ühe liikme lahkumist. See rahustaks turge tunduvalt ja stabiliseeriks valuutat.
Itaalia võlakirjamüük peale Hispaania päästmist näitab tulemust: 3-aastaste võlakirjade intress oli 5,3%, mis on kuu aja tagune + 1,3%. Tempo, millega kriis seal hoogu kogub, on meeletu. Selles olukorras pole muud, kui saata maailma positiivseid sõnumeid. Postimees.
Samas pannakse survet ka Kreekale, püüdes rõhutada, et olemasolevaid lepinguid ringi ei muudeta. Postimees.
Pühapäeval siis Kreekas valimised: võit läks Uuele Demokraatiale kardetud Syriza ees. Maailma lihtsameelseid läbis kergendustunne - ähvardas ju Syriza juba sõlmitud lepped üle vaadata. Postimees kirjutab, et ka Uus Demokraatia proovib seda.
Imeline ongi see optimismipuhang - iseenesest ju ei muutu Kreekas midagi (see ongi praegusel ajal juba positiivne uudis), jätkub samalaadne valitsemine ja ebaefektiivne riigi administreerimine.
Väga hästi võttis olukorra kokku lause Twitteris (@ianbremmer):
"Greece to World: Yes, We Can (Kick That Can)!!!"
See on sõnade mäng: Yes, We Can (Jah, me suudame!) on Obama valimisloosung, Kick The Can (Down The Road) on lause, mida viimaste aastate jooksul on inglisekeelne meedia kasutanud poliitikute poolt probleemide lahendamise asemel edasilükkamise kirjeldamisel.
Enne, kui abistajad aru saavad, kust nad 100 miljardit Hispaaniale võtavad (WSJ), on turud juba eufooriast üle saanud ja lähevad allapoole (meie riiki ründava P.Krugmani blogi NYT-s).
CNBC kirjutab, et Soome võib tahta Hispaania pankadele EFSF-st raha andmiseks lisatagatisi.
Kreeka mässumeelne Alexis Tsipras kasutab Hispaania päästmist, öeldes, et probleemid pole ainult Kreekas, vaid on üleüldised.
Talouselämä on Krugmanist natuke maha jäänud ja kirjutab investorite optimismist Hispaania päästmise puhul.
Lähenevad Kreeka valimised tekitavad pingeid - Kreeka pankadest võetakse päevas välja miljard dollarit, Tsipras loob survet europoliitikutele, öeldes, et Kreeka lahkumine lõhuks euroala.
See Tsiprase väide on imelik - ilmselt mõjub see nõrganärvilistele poliitikutele, kuid tegelikult on see surve, et hiljem end läbirääkimistelaua taga kehtestada. Mis peaks siis juhtuma euroalaga, kui Kreeka lahkuks? Ilmselt tuleks raskusi võlausaldajatel, kes Kreekasse raha on matnud (nt. EKP), samuti peaks Kreeka pankade emapangad oma pankrotti läinud Kreeka tütarpangad bilansist maha kandma. See oleks ka peaaegu kõik. Euroala saaks aga positiivse näite, et suudab hakkama saada peale ühe liikme lahkumist. See rahustaks turge tunduvalt ja stabiliseeriks valuutat.
Itaalia võlakirjamüük peale Hispaania päästmist näitab tulemust: 3-aastaste võlakirjade intress oli 5,3%, mis on kuu aja tagune + 1,3%. Tempo, millega kriis seal hoogu kogub, on meeletu. Selles olukorras pole muud, kui saata maailma positiivseid sõnumeid. Postimees.
Samas pannakse survet ka Kreekale, püüdes rõhutada, et olemasolevaid lepinguid ringi ei muudeta. Postimees.
Pühapäeval siis Kreekas valimised: võit läks Uuele Demokraatiale kardetud Syriza ees. Maailma lihtsameelseid läbis kergendustunne - ähvardas ju Syriza juba sõlmitud lepped üle vaadata. Postimees kirjutab, et ka Uus Demokraatia proovib seda.
Imeline ongi see optimismipuhang - iseenesest ju ei muutu Kreekas midagi (see ongi praegusel ajal juba positiivne uudis), jätkub samalaadne valitsemine ja ebaefektiivne riigi administreerimine.
Väga hästi võttis olukorra kokku lause Twitteris (@ianbremmer):
"Greece to World: Yes, We Can (Kick That Can)!!!"
See on sõnade mäng: Yes, We Can (Jah, me suudame!) on Obama valimisloosung, Kick The Can (Down The Road) on lause, mida viimaste aastate jooksul on inglisekeelne meedia kasutanud poliitikute poolt probleemide lahendamise asemel edasilükkamise kirjeldamisel.
17 juuni 2012
Võlakriis 22. ja 23. nädalal
28. mai kuni 10. juuni 2012
28. mail kirjutab Bloomberg, et säästmise toetajad koguvad Kreekas toetust. Samas juttu Hispaania pankade aktsiate hindade kukkumisest.
Business Insider kirjutab, et Citi hinnangul vajab Hispaania 30 miljardit eurot panganduse stabiliseerimiseks. Siin viidatud raport viiski pankade aktsiad kukkumisele.
Paar päeva hiljem lükkas EKP tagasi Hispaania valitsuse pankade rekapitaliseerimise plaani.
31. mail kirjutab Talouselämä, et Saksa lükkab tagasi Euroopa Komisjoni mõtted pankade kapitaliseerimisest stabiilsusfondide rahaga. Ka Soome on selle idee vastu. Stabiilsusfondi reeglid keelavad seda. Samas "Saksa blokk" on kaldumas järjest enam vähemusse.
Samal ajal, kui meil arutab Riigikohus õiguskantsleri üles tõstetud küsimust ESM-i põhiseaduslikkusest, lähtuvalt otsustusprotsessist, on Soomes üleval arutelu, et fondis peavad maksejõulised enda kanda võtma maksevõimetute osa sissemakses. Samas maksejõuliste arv järjest väheneb. Talouselämä sellest.
CNBC kirjutab, kuidas regulaatorid sunnivad panku ostma riikide võlakirju. Hispaania pangad ostsid 90 miljardi euro ja Itaalia pangad 86 miljardi euro eest oma riikide võlakirju vahemikus november kuni märts. Pangad ei pea arvestama riigivõlakirju kapitalinõuete täitmise arvestamisel. Loomulikult on see suurenev risk - kui satub raskustesse riik, siis ka tema pangad, samas riik ei suuda neid panku enam kuidagi aidata.
Bloomberg kirjutab ka, kuidas Berlusconi ütleb otse välja: Kui EKP raha ei trüki, siis nemad ütlevad "Ciao!". Ja see pole paljas jutt - tema juhitud parteil on kõige rohkem kohti Itaalia parlamendis.
Nädala lõpus kutsus Obama üles ühiseid meetmeid võtma, et turge rahustada. Merkel lükkas tagasi idee ühisest laenust.
Talouselämä toob ära graafikud, mis näitavad, kui suures hädas Itaalia on. Originaalinfo on pärit J.P.Morgani turuülevaatest.
EPL kirjutab, et ka Küpros vaatab päästefondide poole.
Talopuselämä kirjutab aga, et Saksa on juba nõus mõningateks järeleandmisteks.
6. juunil oli Arvopaperis uudis, et Moody's vähendas juba Saksa ja Austria pankade reitinguid.
9. juunil kirjutab Kauppalehti, et ka Soome AAA-reitng on ohus.
Hispaania tahab 100 miljardit eurot, mille ka saab.
Talouselämä annab edasi Soome analüütiku Soinivaara sõnumi, et sellise abiga laseb EU endale jalga. Nimelt luuakse jälle üks eelislaen, mis tähendab, et erainvestoritel on endisest olukorrast riskisem Hispaaniale laenu anda, sest võimaliku tagasimakse vähendamise puhul saavad erainvestorid eelnevast suurema kaotuse.
VIITED:
NYT: Kuhu liiguvad Kreekale antavad abilaenud
FT: EU plaanidest Hispaania panku päästa
Talouselämä: Graafikud Euroopa võlanõuete jaotumisest ja muutumisest.
Talouselämä euroblogi lingid Googles
28. mail kirjutab Bloomberg, et säästmise toetajad koguvad Kreekas toetust. Samas juttu Hispaania pankade aktsiate hindade kukkumisest.
Business Insider kirjutab, et Citi hinnangul vajab Hispaania 30 miljardit eurot panganduse stabiliseerimiseks. Siin viidatud raport viiski pankade aktsiad kukkumisele.
Paar päeva hiljem lükkas EKP tagasi Hispaania valitsuse pankade rekapitaliseerimise plaani.
31. mail kirjutab Talouselämä, et Saksa lükkab tagasi Euroopa Komisjoni mõtted pankade kapitaliseerimisest stabiilsusfondide rahaga. Ka Soome on selle idee vastu. Stabiilsusfondi reeglid keelavad seda. Samas "Saksa blokk" on kaldumas järjest enam vähemusse.
Samal ajal, kui meil arutab Riigikohus õiguskantsleri üles tõstetud küsimust ESM-i põhiseaduslikkusest, lähtuvalt otsustusprotsessist, on Soomes üleval arutelu, et fondis peavad maksejõulised enda kanda võtma maksevõimetute osa sissemakses. Samas maksejõuliste arv järjest väheneb. Talouselämä sellest.
CNBC kirjutab, kuidas regulaatorid sunnivad panku ostma riikide võlakirju. Hispaania pangad ostsid 90 miljardi euro ja Itaalia pangad 86 miljardi euro eest oma riikide võlakirju vahemikus november kuni märts. Pangad ei pea arvestama riigivõlakirju kapitalinõuete täitmise arvestamisel. Loomulikult on see suurenev risk - kui satub raskustesse riik, siis ka tema pangad, samas riik ei suuda neid panku enam kuidagi aidata.
Bloomberg kirjutab ka, kuidas Berlusconi ütleb otse välja: Kui EKP raha ei trüki, siis nemad ütlevad "Ciao!". Ja see pole paljas jutt - tema juhitud parteil on kõige rohkem kohti Itaalia parlamendis.
Nädala lõpus kutsus Obama üles ühiseid meetmeid võtma, et turge rahustada. Merkel lükkas tagasi idee ühisest laenust.
Talouselämä toob ära graafikud, mis näitavad, kui suures hädas Itaalia on. Originaalinfo on pärit J.P.Morgani turuülevaatest.
EPL kirjutab, et ka Küpros vaatab päästefondide poole.
Talopuselämä kirjutab aga, et Saksa on juba nõus mõningateks järeleandmisteks.
6. juunil oli Arvopaperis uudis, et Moody's vähendas juba Saksa ja Austria pankade reitinguid.
9. juunil kirjutab Kauppalehti, et ka Soome AAA-reitng on ohus.
Hispaania tahab 100 miljardit eurot, mille ka saab.
Talouselämä annab edasi Soome analüütiku Soinivaara sõnumi, et sellise abiga laseb EU endale jalga. Nimelt luuakse jälle üks eelislaen, mis tähendab, et erainvestoritel on endisest olukorrast riskisem Hispaaniale laenu anda, sest võimaliku tagasimakse vähendamise puhul saavad erainvestorid eelnevast suurema kaotuse.
VIITED:
NYT: Kuhu liiguvad Kreekale antavad abilaenud
FT: EU plaanidest Hispaania panku päästa
Talouselämä: Graafikud Euroopa võlanõuete jaotumisest ja muutumisest.
Talouselämä euroblogi lingid Googles
29 mai 2012
Võlakriis 21. nädalal
21. kuni 27. mai 2012
Probleemid Kreekas ja Hispaanias olid üleval juba eelmisest nädalast. Kõik läks sama hooga edasi. Talouselämä kirjutab nädala alustuseks, et päästefondide mahtudest ei piisa. Selles pole midagi uut - see on algusest peale selge olnud, et sellisel kujul ei saa kogu tekkinud ja tekkivat õnnetust kinni maksta.
Sama väljaanne kirjutab, et on tekkimas uus probleemne institutsioonide klass - riiklikud laenuandjad.
Moody's alandas eluasemelaenu andja Caisse Centrale du Credit Immobilierin'i reitingut. Kõigil on meeles USA Fannie Mae ja Freddie Mac'i raskused, mis on maksumaksjatele väga kalliks maksma läinud ja mis pole veel lõppenud.
Prantsusmaa uus president surub eurovõlakirju (CNBC) - ilmselt loodab ta, et kui keegi teine maksab võlglaste võlgu, siis läheb olukord paremaks. Ta ei saa oma lihtsameelsuses vee aru, et see tee on üks kiiremaid, millega ka Prantsusmaa saaks ennast suurde võlahädasse.
Saksamaa on aga otsekohesel eitaval seisukohal eurovõlakirjade osas. Arvopaperi kirjutab.
Enne euroala tippkohtumist tuleb veel uudis, et Hispaania palub EKP-lt abi võlakirjade intressitaseme hoidmiseks (tugioste). Arvopaperi. Samal ajal kirjutab Bloomberg pika loo: Euroopa pangad pole valmis Kreeka lahkumiseks. Kas poliitikute retoorika maksumaksja raha raiskamisel ei olnud mitte, et see aitaks pankadel tulevateks raskusteks valmistuda. Tegelikult on aga probleem järjest süvenenud: pangad on saanud odavat raha ja seda Lõuna-Euoopasse matnud. Tegelikult on pangad ka valmistunud: siin jutus räägitakse skeemist, et suurriikide pangad on Lõuna-Euroopasse antud enda laenud vahetanud EKP-lt saadud laenudega. Seega kollapsi korral ei saaks otsest kahju enam nemad, vaid EKP. Kuidas peaks selles olukorras suhtuma EKP tegevusse maksumaksja?
Nädala keskel siis Euroopa tippkohtumine. Talouselämä toob kokkuvõtte (ka viited avaldustele) ära: Kui tahad lugeda tühjasid sõnasid, siis loe neid EU avaldusi. WSJ kirjutas tippkohtumisest.
Imelised on sõnad: "Me tahame, et Kreeka peaks enda lubadustest kinni." Kas see oli siis nii ettenägematu, et oma lubadusi millegiks ei peeta. Seda öeldi ju enne Euroopale vajalike kinnituste andmist lausa avalikult välja.
Kohtumisel ei andnud Merkel järgi survele eurovõlakirjade asjus. Pea kohe peale kokkusaamist avaldas Monti, et ta on kindel, et suudab veenda Merkelit eurovõlakijadele "jah" ütlema. Bloomberg. Huvitav, kas ta pettis vaid meediat, on kindel oma veenmisjõus või Merkeli pehmuses. Samas kirjutab Bloomberg veel, et Merkel "on veendav".
Samal ajal kirjutab Talouselämä, et Hispaania leidis veel 28 miljardit võlgasid. Lausa imeline riik - kui seda nii võib nimetada.
Reedel jõuab häda ka meile lähedale. Arvopaperi kirjutab, et Moody's alandas ka Nordea reitingut. Reitingu alandamise põhjuseks on panga suur vajadus finantseerida end turult. Panga enda juhtkond seletas küll, et see otsus on vale ja neid ei mõjuta, kuid vaevalt see päris nii on. Eriti pingestunud pankadevahelise usalduse ajal.
Hispaania teema lõppeb sel nädalal uudisega, et suurpank Bankia vajab 19 miljardit eurot riigiabi.
NÄDALA VIITED:
FT blogi: Aegluubis Kreeka pangajooks
CNBC: Hispaania intressitase on ohtlikul tasemel
CNBC: S&P alandas viie Hispaania panga reitingut
Probleemid Kreekas ja Hispaanias olid üleval juba eelmisest nädalast. Kõik läks sama hooga edasi. Talouselämä kirjutab nädala alustuseks, et päästefondide mahtudest ei piisa. Selles pole midagi uut - see on algusest peale selge olnud, et sellisel kujul ei saa kogu tekkinud ja tekkivat õnnetust kinni maksta.
Sama väljaanne kirjutab, et on tekkimas uus probleemne institutsioonide klass - riiklikud laenuandjad.
Moody's alandas eluasemelaenu andja Caisse Centrale du Credit Immobilierin'i reitingut. Kõigil on meeles USA Fannie Mae ja Freddie Mac'i raskused, mis on maksumaksjatele väga kalliks maksma läinud ja mis pole veel lõppenud.
Prantsusmaa uus president surub eurovõlakirju (CNBC) - ilmselt loodab ta, et kui keegi teine maksab võlglaste võlgu, siis läheb olukord paremaks. Ta ei saa oma lihtsameelsuses vee aru, et see tee on üks kiiremaid, millega ka Prantsusmaa saaks ennast suurde võlahädasse.
Saksamaa on aga otsekohesel eitaval seisukohal eurovõlakirjade osas. Arvopaperi kirjutab.
Enne euroala tippkohtumist tuleb veel uudis, et Hispaania palub EKP-lt abi võlakirjade intressitaseme hoidmiseks (tugioste). Arvopaperi. Samal ajal kirjutab Bloomberg pika loo: Euroopa pangad pole valmis Kreeka lahkumiseks. Kas poliitikute retoorika maksumaksja raha raiskamisel ei olnud mitte, et see aitaks pankadel tulevateks raskusteks valmistuda. Tegelikult on aga probleem järjest süvenenud: pangad on saanud odavat raha ja seda Lõuna-Euoopasse matnud. Tegelikult on pangad ka valmistunud: siin jutus räägitakse skeemist, et suurriikide pangad on Lõuna-Euroopasse antud enda laenud vahetanud EKP-lt saadud laenudega. Seega kollapsi korral ei saaks otsest kahju enam nemad, vaid EKP. Kuidas peaks selles olukorras suhtuma EKP tegevusse maksumaksja?
Nädala keskel siis Euroopa tippkohtumine. Talouselämä toob kokkuvõtte (ka viited avaldustele) ära: Kui tahad lugeda tühjasid sõnasid, siis loe neid EU avaldusi. WSJ kirjutas tippkohtumisest.
Imelised on sõnad: "Me tahame, et Kreeka peaks enda lubadustest kinni." Kas see oli siis nii ettenägematu, et oma lubadusi millegiks ei peeta. Seda öeldi ju enne Euroopale vajalike kinnituste andmist lausa avalikult välja.
Kohtumisel ei andnud Merkel järgi survele eurovõlakirjade asjus. Pea kohe peale kokkusaamist avaldas Monti, et ta on kindel, et suudab veenda Merkelit eurovõlakijadele "jah" ütlema. Bloomberg. Huvitav, kas ta pettis vaid meediat, on kindel oma veenmisjõus või Merkeli pehmuses. Samas kirjutab Bloomberg veel, et Merkel "on veendav".
Samal ajal kirjutab Talouselämä, et Hispaania leidis veel 28 miljardit võlgasid. Lausa imeline riik - kui seda nii võib nimetada.
Reedel jõuab häda ka meile lähedale. Arvopaperi kirjutab, et Moody's alandas ka Nordea reitingut. Reitingu alandamise põhjuseks on panga suur vajadus finantseerida end turult. Panga enda juhtkond seletas küll, et see otsus on vale ja neid ei mõjuta, kuid vaevalt see päris nii on. Eriti pingestunud pankadevahelise usalduse ajal.
Hispaania teema lõppeb sel nädalal uudisega, et suurpank Bankia vajab 19 miljardit eurot riigiabi.
NÄDALA VIITED:
FT blogi: Aegluubis Kreeka pangajooks
CNBC: Hispaania intressitase on ohtlikul tasemel
CNBC: S&P alandas viie Hispaania panga reitingut
25 mai 2012
Võlakriis 20. nädalal
14. kuni 20. mail 2012
Nädala algul juhtus siis see, mida juba ammu oli oodata: Kreeka maksis neile võlausaldajatele, kes ei nõustunud kokkuleppele minema, võla tagasi täies ulatuses. Talouselämä kirjutas. Need nõuded olid ilmselt suures osas võlakirjades, mis ei allunud Kreeka seadustele ja olid seega kättesaamatud seadusemuudatustele. See, et mingi selline asi tuleb, oli oodatav juba algusest. Asi on iseenesest ebameeldiv: esiteks tunnevad paljud oma nõuetest osaliselt loobunud ennast petetuna, teiseks makstakse need võlad euroriikide ja IMF-i raha arvel. Loomulikult ei muuda selline asi tulevikus võla vähendamise kokkulepetele jõudmist kergemaks.
Kreeka euroalas püsimine on jätkuvalt aktuaalne. Saksa ja Prantsusmaa lubavad Kreekale lisaraha, kui Kreeka euroalas püsiks. Selle kohta tahaks küsida: MIDA? Selge on, et suured euroala riigid on ennast järjest rohkem nende probleemide sisse mässinud. Palju abi saanud riigi euroalast lahkumine muudab veelgi vähemtõenäolisemaks maksumaksja raha, mis sinna maetud on, tagasisaamise. Väga valus oleks see olukord ka EKP-le. Suur osa Kreeka pankadele antud laenudest tuleks maha kanda. Draghi võttis ka sõna, olles vastu Kreeka lahkumisele euroalast.
Probleemides on Hispaania. Neljapäeval vähendas Moody's 16 Hispaania panga reitinguid. Ka CNBC sellest. Esmaspäeval oli just vähendatud Itaalia pankade reitinguid.
CNBC kirjutas ka jutu: Kreeka kontrollitud lahkumine euroalast on võimatu.
Reedel kirjutas Talouselämä, kuidas üks investor sai Kreeka võlapaberite eest 400 miljonit. Artiklis pole juttu, kui kallilt need võlakirjad osteti, kuid põhimõtteliselt oli võimalik 100% kasumit poole aasta eest.
Hädas on jätkuvalt ka Hispaania. Eelarve puudujääk täpsustati 8,9%-ni (eelnev 8,5%). Reutersi järgi käib "pangajooks" ka Hispaanias.
Nädala algul juhtus siis see, mida juba ammu oli oodata: Kreeka maksis neile võlausaldajatele, kes ei nõustunud kokkuleppele minema, võla tagasi täies ulatuses. Talouselämä kirjutas. Need nõuded olid ilmselt suures osas võlakirjades, mis ei allunud Kreeka seadustele ja olid seega kättesaamatud seadusemuudatustele. See, et mingi selline asi tuleb, oli oodatav juba algusest. Asi on iseenesest ebameeldiv: esiteks tunnevad paljud oma nõuetest osaliselt loobunud ennast petetuna, teiseks makstakse need võlad euroriikide ja IMF-i raha arvel. Loomulikult ei muuda selline asi tulevikus võla vähendamise kokkulepetele jõudmist kergemaks.
Kreeka euroalas püsimine on jätkuvalt aktuaalne. Saksa ja Prantsusmaa lubavad Kreekale lisaraha, kui Kreeka euroalas püsiks. Selle kohta tahaks küsida: MIDA? Selge on, et suured euroala riigid on ennast järjest rohkem nende probleemide sisse mässinud. Palju abi saanud riigi euroalast lahkumine muudab veelgi vähemtõenäolisemaks maksumaksja raha, mis sinna maetud on, tagasisaamise. Väga valus oleks see olukord ka EKP-le. Suur osa Kreeka pankadele antud laenudest tuleks maha kanda. Draghi võttis ka sõna, olles vastu Kreeka lahkumisele euroalast.
Probleemides on Hispaania. Neljapäeval vähendas Moody's 16 Hispaania panga reitinguid. Ka CNBC sellest. Esmaspäeval oli just vähendatud Itaalia pankade reitinguid.
CNBC kirjutas ka jutu: Kreeka kontrollitud lahkumine euroalast on võimatu.
Reedel kirjutas Talouselämä, kuidas üks investor sai Kreeka võlapaberite eest 400 miljonit. Artiklis pole juttu, kui kallilt need võlakirjad osteti, kuid põhimõtteliselt oli võimalik 100% kasumit poole aasta eest.
Hädas on jätkuvalt ka Hispaania. Eelarve puudujääk täpsustati 8,9%-ni (eelnev 8,5%). Reutersi järgi käib "pangajooks" ka Hispaanias.
14 mai 2012
Võlakriis 19. nädalal
7. kuni 13. mai 2012
Nagu oligi arvata, reageerisid maailma finantsturud väga valulikult nädalalõpu valimistulemustele. Turud, ja seda põhjusega, ei usalda valitud poliitikuid. FT kirjutas. Seal jutus on kõike kokku võttev Roubini tsitaat: "Kreekat ei ole võimalik valitseda olukorras, kus 66% hääli saadi ühelt poolt euro kasutuse poolt, kuid teisalt säästuprogrammi vastu. Tulevad uued valimised."
REUTERS kirjutas: "Prantsusmaa ja Kreeka valijad lükkasid tagasi säästmise."
Teine sel nädalal rohkem tähelepanu all olnud teema oli Hispaania. Kuigi sealsed poliitikud seda igati tagasi ajavad, on sealsed pangad kinnisvarakriisi järgselt halvas olukorras. Pidev EKP-lt võla võtmine ja oma maksevõimetutele valitsustele selle edasi laenamine ei tee nende olukorda kuidagi paremaks.
Tegelikult on natukenegi pikemas perspektiivis (Euroopale) olulisem Hollande'i valimine Prantsusmaa presidendiks. Prantslastele on vasakpoolsus juba ammu meeldinud, minu, nagu ka paljude teiste, jaoks oli ka Sarkozy rohkem kommunist kui parempoolne. FT kirjutab samas lootusest, et Hollande'st võib saada City toetaja, seda hoolimata valimiseelsest pangandusevastasest retoorikast.
Ka Soomes üritatakse panganduse laenuandmist kontrollida ja pankasid distsiplineerida.
Juba teisipäeval kirjutas Talouselämä, et Kreeka valitsusläbirääkimised on ummikus. Komapäevaks on sellest jõutud juttudeni Kreeka eurotsoonist lahkumisest. Bloomberg kirjutab.
Neljapäeval on CNBC-s pikk jutt Kreeka valimiste suurtegijast Alexis Tsiprasest.
Talouselämä kirjutab, et Kreeka maksutulud vähenesid valimiste järel 28% - ka seda suudetakse mõõta.
Kaob ka see, mis maksudistsipliinist veel olemas oli.
Talouselämä kirjutas, et Hispaania pankades võib olla 100 miljardi eurone "must auk". Neljapäeval tuli välja S&P raport, mis ütles, et kogu maailmas on 46 triljoni dollarine "võlapohmell". See on siis summa, mis sisaldab lisaks refinantseerimisele ka uute laenude mahtude vajadusi ettevõtetele. Olukorras, mil pangandus riikide võlgadega kõvasti kannatada saab, saab see raske olema.
Reedel tuli uudis, et Euroopa Komisjon survestab Hispaaniat ja Prantsusmaad kokku hoidma. Tegelikult ongi see üldise majanduse stabiilsuse seisukohast palju olulisem, kui Kreeka saatus.
Reedel kirjutas Talouselämä: Kreeka asepeaminister: me vajume kontrollimatusse pankrotti.
Pühapäeval ilmus Financial Timesis kirjutis :"Eurotsoon Kui Kreeka lahkub ..."
80% kreeklastest tahavad jääda küll eurot kasutama, kuid ei olda nõus vajalike kokkuhoiusammudega. Eurotsoon ametnikud tegelevad "Grexit'i" võimaluse analüüsimisega. Imelik, et selline võimalus (tegelikult on see algusest peale selge olnud - kui ei suudeta kulutusi nominaalsummades vähendada, siis on ainuke tee oma valuuta) alles nüüd poliitikute teadvusse jõuab. Täiesti loomulikult tooks selline samm šoki pangandusele - keegi ei tahaks oma raha euro asemel jätta drahmidesse, eriti kui on teada, et drahmide kasutuselevõtu ainuke põhjus on võimalus neid kontrollimatult juurde trükkida. Loomulikult mõeldakse sel hetkel Kreekast edasi ja tõmmatakse raha välja ka teiste ääreriikide pankadest. Kuhu siis raha Euroopas minna saab? Saksamaa ja Šveits.
Mitte veel nii kaua rääkisid ka meie poliitikud, et riigi euroalast lahkumine ja teistele riikidele, IMF-le ja EKP-le maksmata jätmine pole võimalik. Kahjuks on need kõik väga võimalikud ja reaalselt lähitulevikus tekkida võivad sündmused. Kas praegusel hetkel julgeks veel mõni meie poliitik kinnitada, et Kreeka täidab oma lubadusi.
Eurotsooni probleemid ei lõppe Kreeka lahkumisega - algsed probleemid (üle teenimise kulutamine, panganduse stabiilsust tagava mehhanismi puudumine) on üleval ikkagi. Paljude riikide poliitikute retoorikas on kokkuhoid midagi teiste poolt peale surutut, viimasel ajal on poliitikud arendanud välja uue "majandusteooria", mille järgi kõigis probleemides on süüdi kokkuhoid. Mõte siis, et kui Saksamaa ei keelaks, saaksime lõpmatult kulutada ja külluses elada.
Pühapäeva õhtul krjutab vist ainsana maailmas Postimees positiivsest uudisest: Kreekas lepiti kokku võimukoalitsioonis.
NÄDALA VIITED:
EPL: ESM Riigikohtus Teder peab ESM-i kolonialismiks.
Talouselämä: Ka Itaalia poleks ausalt euroalasse saanud.
Nagu oligi arvata, reageerisid maailma finantsturud väga valulikult nädalalõpu valimistulemustele. Turud, ja seda põhjusega, ei usalda valitud poliitikuid. FT kirjutas. Seal jutus on kõike kokku võttev Roubini tsitaat: "Kreekat ei ole võimalik valitseda olukorras, kus 66% hääli saadi ühelt poolt euro kasutuse poolt, kuid teisalt säästuprogrammi vastu. Tulevad uued valimised."
REUTERS kirjutas: "Prantsusmaa ja Kreeka valijad lükkasid tagasi säästmise."
Teine sel nädalal rohkem tähelepanu all olnud teema oli Hispaania. Kuigi sealsed poliitikud seda igati tagasi ajavad, on sealsed pangad kinnisvarakriisi järgselt halvas olukorras. Pidev EKP-lt võla võtmine ja oma maksevõimetutele valitsustele selle edasi laenamine ei tee nende olukorda kuidagi paremaks.
Tegelikult on natukenegi pikemas perspektiivis (Euroopale) olulisem Hollande'i valimine Prantsusmaa presidendiks. Prantslastele on vasakpoolsus juba ammu meeldinud, minu, nagu ka paljude teiste, jaoks oli ka Sarkozy rohkem kommunist kui parempoolne. FT kirjutab samas lootusest, et Hollande'st võib saada City toetaja, seda hoolimata valimiseelsest pangandusevastasest retoorikast.
Ka Soomes üritatakse panganduse laenuandmist kontrollida ja pankasid distsiplineerida.
Juba teisipäeval kirjutas Talouselämä, et Kreeka valitsusläbirääkimised on ummikus. Komapäevaks on sellest jõutud juttudeni Kreeka eurotsoonist lahkumisest. Bloomberg kirjutab.
Neljapäeval on CNBC-s pikk jutt Kreeka valimiste suurtegijast Alexis Tsiprasest.
Talouselämä kirjutab, et Kreeka maksutulud vähenesid valimiste järel 28% - ka seda suudetakse mõõta.
Kaob ka see, mis maksudistsipliinist veel olemas oli.
Talouselämä kirjutas, et Hispaania pankades võib olla 100 miljardi eurone "must auk". Neljapäeval tuli välja S&P raport, mis ütles, et kogu maailmas on 46 triljoni dollarine "võlapohmell". See on siis summa, mis sisaldab lisaks refinantseerimisele ka uute laenude mahtude vajadusi ettevõtetele. Olukorras, mil pangandus riikide võlgadega kõvasti kannatada saab, saab see raske olema.
Reedel tuli uudis, et Euroopa Komisjon survestab Hispaaniat ja Prantsusmaad kokku hoidma. Tegelikult ongi see üldise majanduse stabiilsuse seisukohast palju olulisem, kui Kreeka saatus.
Reedel kirjutas Talouselämä: Kreeka asepeaminister: me vajume kontrollimatusse pankrotti.
Pühapäeval ilmus Financial Timesis kirjutis :"Eurotsoon Kui Kreeka lahkub ..."
80% kreeklastest tahavad jääda küll eurot kasutama, kuid ei olda nõus vajalike kokkuhoiusammudega. Eurotsoon ametnikud tegelevad "Grexit'i" võimaluse analüüsimisega. Imelik, et selline võimalus (tegelikult on see algusest peale selge olnud - kui ei suudeta kulutusi nominaalsummades vähendada, siis on ainuke tee oma valuuta) alles nüüd poliitikute teadvusse jõuab. Täiesti loomulikult tooks selline samm šoki pangandusele - keegi ei tahaks oma raha euro asemel jätta drahmidesse, eriti kui on teada, et drahmide kasutuselevõtu ainuke põhjus on võimalus neid kontrollimatult juurde trükkida. Loomulikult mõeldakse sel hetkel Kreekast edasi ja tõmmatakse raha välja ka teiste ääreriikide pankadest. Kuhu siis raha Euroopas minna saab? Saksamaa ja Šveits.
Mitte veel nii kaua rääkisid ka meie poliitikud, et riigi euroalast lahkumine ja teistele riikidele, IMF-le ja EKP-le maksmata jätmine pole võimalik. Kahjuks on need kõik väga võimalikud ja reaalselt lähitulevikus tekkida võivad sündmused. Kas praegusel hetkel julgeks veel mõni meie poliitik kinnitada, et Kreeka täidab oma lubadusi.
Eurotsooni probleemid ei lõppe Kreeka lahkumisega - algsed probleemid (üle teenimise kulutamine, panganduse stabiilsust tagava mehhanismi puudumine) on üleval ikkagi. Paljude riikide poliitikute retoorikas on kokkuhoid midagi teiste poolt peale surutut, viimasel ajal on poliitikud arendanud välja uue "majandusteooria", mille järgi kõigis probleemides on süüdi kokkuhoid. Mõte siis, et kui Saksamaa ei keelaks, saaksime lõpmatult kulutada ja külluses elada.
Pühapäeva õhtul krjutab vist ainsana maailmas Postimees positiivsest uudisest: Kreekas lepiti kokku võimukoalitsioonis.
NÄDALA VIITED:
EPL: ESM Riigikohtus Teder peab ESM-i kolonialismiks.
Talouselämä: Ka Itaalia poleks ausalt euroalasse saanud.
11 mai 2012
Võlakriis 18. nädalal
30. aprill kuni 6. mai 2012
Nädala algul teeb Bloomberg ülevaate lähenevatest Kreeka valimistest: pimedalegi on näha, et populaarsed on loosungid, mille järgi kokkuhoid on pahade Euroopa pankade ülekohus vaesele Kreekale. Loomulikult saab kõiges süüdistada veel immigrante jne.
Nädala jooksul tõuseb üles järjest rohkem Hispaania probleem: börs kukub, olles juba viimaste paljude aastate madalamail tasemel, võlakirjad kipuvad odavnema, pangad on tõenäoliselt täis halbu kinnisvara- ja riigilaene. E24 kirjutab, et Hispaania on tegemas halbade laenude panka.
CNBC kirjutab, et Hispaanial oleks mõistlikum restruktureerida laenud kohe, mitte oodata pikka aega ja kannatada majanduse langemist.
E24 kirjutab: Eelarvereeglid lahjenevad. Selle eelarvereeglite lõdvendamise taga on loogika, justnagu aitaks lõdvem rahanduspoliitika majandusel areneda ja muudaks võlakoorma väiksemaks. Sellise lähenemise poolt ja vastu on mitmeid majandusteooriaid, kuid pika jutu asemel lükkab selle lähenemise ümber USA viimaste aastate kogemus: väga lõtv rahapoliitika ei ole suutnud majandust tõusule pöörata, pigem on takistuseks rahanduslik ebakindlus, ettevõtted istuvad "rahahunnikute" otsas ja ei julge investeerida (vähemalt USA-sse mitte). Selleks, et riik saaks kriisis investeerida ja sellega majandust turgutada, peaks ta parematel aegadel raha kõrvale panema (kuidas oleks see võimalik praeguse demokraatliku süsteemi ja olemasoleva inimeste teadlikkusega?). Kahjuks suutsid pea kõik Euroopa riigid ennast juba parematel aegadel jätkusuutmatu võlatasemeni "täis laenata". Kui mingi poliitik ütleb, et praegu peaks Euroopas majanduse stimuleerimiseks rohkem kulutama, siis võiks ta ka öelda, kust see raha võetakse. Rahatrükki ärgu pakkugu, sest see on sisuliselt võrdne sääste kogunud inimeste varanduse röövimisega.
Tegelikult on selle säästmise kahjulikkuse jutu taga valitsuste suutmatus sellega hakkama saada (ja sellega enda poolt antud lubadusi täita). Midagi sarnast nagu rebase ja viinamarjadega ...
Nädala viimastel tundidel tulid uudised Kreekast ja Prantsusmaalt, et valimistel on võitnud senisest võlaprobleemide lahendamist püüdvast poliitikast erinevat lähenemist propageerivad poliitilised jõud. Seni oli riigijuhtide (sh. ka Eesti) retoorika, et kindlasti peavad hädas riigid (sh. Kreeka) kinni kokku lepitust.
Kas nüüd on saabumas valitsejatele tõe hetk ja saadakse aru, et tee, mida mööda paar viimast aastat on mindud, on vale? Me oleme öelnud seda juba ammu.
NÄDALA VIITED:
FT blogi: Reaktsioonid Euroopa valimistele
Nädala algul teeb Bloomberg ülevaate lähenevatest Kreeka valimistest: pimedalegi on näha, et populaarsed on loosungid, mille järgi kokkuhoid on pahade Euroopa pankade ülekohus vaesele Kreekale. Loomulikult saab kõiges süüdistada veel immigrante jne.
Nädala jooksul tõuseb üles järjest rohkem Hispaania probleem: börs kukub, olles juba viimaste paljude aastate madalamail tasemel, võlakirjad kipuvad odavnema, pangad on tõenäoliselt täis halbu kinnisvara- ja riigilaene. E24 kirjutab, et Hispaania on tegemas halbade laenude panka.
CNBC kirjutab, et Hispaanial oleks mõistlikum restruktureerida laenud kohe, mitte oodata pikka aega ja kannatada majanduse langemist.
E24 kirjutab: Eelarvereeglid lahjenevad. Selle eelarvereeglite lõdvendamise taga on loogika, justnagu aitaks lõdvem rahanduspoliitika majandusel areneda ja muudaks võlakoorma väiksemaks. Sellise lähenemise poolt ja vastu on mitmeid majandusteooriaid, kuid pika jutu asemel lükkab selle lähenemise ümber USA viimaste aastate kogemus: väga lõtv rahapoliitika ei ole suutnud majandust tõusule pöörata, pigem on takistuseks rahanduslik ebakindlus, ettevõtted istuvad "rahahunnikute" otsas ja ei julge investeerida (vähemalt USA-sse mitte). Selleks, et riik saaks kriisis investeerida ja sellega majandust turgutada, peaks ta parematel aegadel raha kõrvale panema (kuidas oleks see võimalik praeguse demokraatliku süsteemi ja olemasoleva inimeste teadlikkusega?). Kahjuks suutsid pea kõik Euroopa riigid ennast juba parematel aegadel jätkusuutmatu võlatasemeni "täis laenata". Kui mingi poliitik ütleb, et praegu peaks Euroopas majanduse stimuleerimiseks rohkem kulutama, siis võiks ta ka öelda, kust see raha võetakse. Rahatrükki ärgu pakkugu, sest see on sisuliselt võrdne sääste kogunud inimeste varanduse röövimisega.
Tegelikult on selle säästmise kahjulikkuse jutu taga valitsuste suutmatus sellega hakkama saada (ja sellega enda poolt antud lubadusi täita). Midagi sarnast nagu rebase ja viinamarjadega ...
Nädala viimastel tundidel tulid uudised Kreekast ja Prantsusmaalt, et valimistel on võitnud senisest võlaprobleemide lahendamist püüdvast poliitikast erinevat lähenemist propageerivad poliitilised jõud. Seni oli riigijuhtide (sh. ka Eesti) retoorika, et kindlasti peavad hädas riigid (sh. Kreeka) kinni kokku lepitust.
Kas nüüd on saabumas valitsejatele tõe hetk ja saadakse aru, et tee, mida mööda paar viimast aastat on mindud, on vale? Me oleme öelnud seda juba ammu.
NÄDALA VIITED:
FT blogi: Reaktsioonid Euroopa valimistele
02 mai 2012
Võlakriis 17. nädalal
23. kuni 29. aprill 2012
Nädal algab jätkuvalt halbade uudistega eurotsooni kohta. Kauppalehti kirjutab, et euroala riikide võlatase tegi eelmisel aastal uue rekordi. Kui poliitikute "reformid" tulemust annaks, siis see number peaks vähenema. See tase ei ole jätkusuutlik ja seda võlga ei suudeta teenindada. Milliseid kannatusi poliitikud rahvale veel soovivad, enne kui võlataset vähendama hakatakse?
Delfi avaldas Andres Arraku tagasivaatava arvamusloo meie kriisiaja eelarve tegemisest.
Talouselämä kirjutab, et Kreeka majandus langeb see aasta oodatust enam. Siis 5 protsenti eelnevalt arvatud 4,5% asemel. Seda ei saa viimasel ajal enam kuidagi uudiseks pidada. Samas, poliitikud seletasid ju kogu aeg, et kui võlad saaks restruktureeritud, siis saabuks Kreekasse õnneaeg. Mõtlevad inimesed, meie seejuures, on pidevalt soovitanud võlakriisile teistsugust lähenemist - muude riikide maksumaksja raha raiskamine ei muuda Kreeka majandust konkurentsivõimelisemaks. Rääkimata juba kogu Euroopa majandusest.
Päev hiljem, nagu eelneva väite tõestuseks, kirjutab sama TE: Kreeka soovib võlausaldajatelt säästuprogrammi ajakava edasilükkamist.
Reitinguagentuurid ütlevad aga sellele kõigele oma seisukoha: S&P alandas Hispaania reitingut. Lisaks eelarveprobleemidele (põhiliselt omavalitsused) nähakse suurt tõenäosust vajadusele pankasid päästa, milleks Hispaanial endal loomulikult raha pole. Nagu ka muud võlglased eitab ka Hispaania kõiki neid riske. Hispaania reitingu langetamisest kirjutas artikli ka NYT.
FT blogis on jutt Hispaania ja EL kokkuhoiu vs. majanduskasvu vaidlusest. S&P on toonud välja 2 ideed: kesksed võlakirjad ja otsese pangatoe mehhanismi (mitte siis konkreetse riigi poolt oma pankade päästmine, vaid üleeuroopaline), mida Euroopa (siis Saksamaa) on seni eitanud. Meie arvamusel oleks need mõlemad mehhanismid teostatavad nii, et nad ei muutuks maksumaksjale kuluks ja viiks olukorda stabiliseerumise suunas. Pankadest on juttu meie FB foorumis, eurovõlakirjadest.
Arvopaperi kirjutab nädala lõpuks, et "EKP on põlvili" - lõdva rahapoliitikaga saadi vaid väga lühiajalist mõju, kuid majanduse arengut pole see vähemalgi määral toetanud. Pangad on võtnud vaid rohkem riske lõunariikide võlakirjadega. Sama leht kirjutab ka, et Itaalia võlaoksjon möödus edukalt. Kas saab edukaks pidada, et intress tõusis 5,57%-lt 5,84%-ni, on iseasi. Võib vaid öelda: "Hea, et niigi läks!"
Nädala lõpus suured meeleavaldused Hispaanias säästude vastu. Helsingin Sanomates jutt. Ka endal tekitab küsimusi säästude rõhu haridusele ja tevishoiule panemine. Siit tekib paralleel ka meiega, kus tundub, et raha haridusele lubatakse, kui igal pool mujal asjad korras oleks. Samas just sealt peaks tulema majanduslik areng.
Kauppalehti lõpetab nädala karmimalt: "Järgmisel nädalal võib katkeda euro elulõng." Neljapäeval peab EKP võtma seisukoha baasintressi osas, ilmselt sisaldab avaldus arvamust ka võlaprobleemi suhtes. Nädala lõpus on valimised Kreekas ja Prantsusmaal, mis mõlemad tõotavad lõppeda riikide majandusseisu jaoks halva tulemusega.
NÄDALA VIITED:
Pragmatic Capitalism: Saksamaa erinevus muust Euroopast majanduse taandumises oli soovunelm
Reutersi Video: BRIC tahab uut kullastandardil valuutat
Bloomberg: "Merkeli mees" Weidmann
Pragmatic Capitalism graafikud: Hispaania töötuse olukord on hullem kui USA-s Suure Depressiooni ajal.
FT eurokriisi blogi.
Nädal algab jätkuvalt halbade uudistega eurotsooni kohta. Kauppalehti kirjutab, et euroala riikide võlatase tegi eelmisel aastal uue rekordi. Kui poliitikute "reformid" tulemust annaks, siis see number peaks vähenema. See tase ei ole jätkusuutlik ja seda võlga ei suudeta teenindada. Milliseid kannatusi poliitikud rahvale veel soovivad, enne kui võlataset vähendama hakatakse?
Delfi avaldas Andres Arraku tagasivaatava arvamusloo meie kriisiaja eelarve tegemisest.
Talouselämä kirjutab, et Kreeka majandus langeb see aasta oodatust enam. Siis 5 protsenti eelnevalt arvatud 4,5% asemel. Seda ei saa viimasel ajal enam kuidagi uudiseks pidada. Samas, poliitikud seletasid ju kogu aeg, et kui võlad saaks restruktureeritud, siis saabuks Kreekasse õnneaeg. Mõtlevad inimesed, meie seejuures, on pidevalt soovitanud võlakriisile teistsugust lähenemist - muude riikide maksumaksja raha raiskamine ei muuda Kreeka majandust konkurentsivõimelisemaks. Rääkimata juba kogu Euroopa majandusest.
Päev hiljem, nagu eelneva väite tõestuseks, kirjutab sama TE: Kreeka soovib võlausaldajatelt säästuprogrammi ajakava edasilükkamist.
Reitinguagentuurid ütlevad aga sellele kõigele oma seisukoha: S&P alandas Hispaania reitingut. Lisaks eelarveprobleemidele (põhiliselt omavalitsused) nähakse suurt tõenäosust vajadusele pankasid päästa, milleks Hispaanial endal loomulikult raha pole. Nagu ka muud võlglased eitab ka Hispaania kõiki neid riske. Hispaania reitingu langetamisest kirjutas artikli ka NYT.
FT blogis on jutt Hispaania ja EL kokkuhoiu vs. majanduskasvu vaidlusest. S&P on toonud välja 2 ideed: kesksed võlakirjad ja otsese pangatoe mehhanismi (mitte siis konkreetse riigi poolt oma pankade päästmine, vaid üleeuroopaline), mida Euroopa (siis Saksamaa) on seni eitanud. Meie arvamusel oleks need mõlemad mehhanismid teostatavad nii, et nad ei muutuks maksumaksjale kuluks ja viiks olukorda stabiliseerumise suunas. Pankadest on juttu meie FB foorumis, eurovõlakirjadest.
Arvopaperi kirjutab nädala lõpuks, et "EKP on põlvili" - lõdva rahapoliitikaga saadi vaid väga lühiajalist mõju, kuid majanduse arengut pole see vähemalgi määral toetanud. Pangad on võtnud vaid rohkem riske lõunariikide võlakirjadega. Sama leht kirjutab ka, et Itaalia võlaoksjon möödus edukalt. Kas saab edukaks pidada, et intress tõusis 5,57%-lt 5,84%-ni, on iseasi. Võib vaid öelda: "Hea, et niigi läks!"
Nädala lõpus suured meeleavaldused Hispaanias säästude vastu. Helsingin Sanomates jutt. Ka endal tekitab küsimusi säästude rõhu haridusele ja tevishoiule panemine. Siit tekib paralleel ka meiega, kus tundub, et raha haridusele lubatakse, kui igal pool mujal asjad korras oleks. Samas just sealt peaks tulema majanduslik areng.
Kauppalehti lõpetab nädala karmimalt: "Järgmisel nädalal võib katkeda euro elulõng." Neljapäeval peab EKP võtma seisukoha baasintressi osas, ilmselt sisaldab avaldus arvamust ka võlaprobleemi suhtes. Nädala lõpus on valimised Kreekas ja Prantsusmaal, mis mõlemad tõotavad lõppeda riikide majandusseisu jaoks halva tulemusega.
NÄDALA VIITED:
Pragmatic Capitalism: Saksamaa erinevus muust Euroopast majanduse taandumises oli soovunelm
Reutersi Video: BRIC tahab uut kullastandardil valuutat
Bloomberg: "Merkeli mees" Weidmann
Pragmatic Capitalism graafikud: Hispaania töötuse olukord on hullem kui USA-s Suure Depressiooni ajal.
FT eurokriisi blogi.
24 aprill 2012
Võlakriis 16. nädalal
16. kuni 22. aprillil 2012
Nädal algab, tähelepanu ikkagi Lõuna-Euroopa riikide peal. CNBC kirjutab, et "Monti sära on tuhmumas": kui Itaalia sai eelmisel sügisel uue peaministri, siis kiideti teda taevani, ei usutud, et ta saaks midagi valesti teha või millegagi mitte hakkama saada; nüüd on ta reformid aeglustunud, osalt ka seetõttu, et pea kõik on nende vastu. Artiklis viidatakse veel majandusteadlastele, kes soovitavad praegu mitte kokku hoida, vaid kulutustega arengut luua. Huvitav, mida nad kulutada tahavad?
Turud reageerivad sellele muidugi võlakirjade hindade langusega (tootluse tõusuga).
Hispaania võlakirjade tootlus käis jälle üle 6%. Hispaania riigivõla CDS-d (kindlustus) hind käis ära rekordkõrgusel. CNBC kirjutab, et EKP ei soovi neid võlakirju osta, kuna mida suurem osa neist on keskpanga omanduses, seda suurem kaotus ähvardab erainvestoreid. See loogika lähtub eeldusest, et keskpank võlakirjade mahakandmisel ei kannata. Olukorras, kus suur osa LTRO-st läks Lõuna-Euroopa pankadele, keskpank on ostnud nende riikide võlakirju, mille hind ei saa ostuhinna tasemele jääda, on keskpank pannud ennast täiesti ebamõistliku riski alla ja pole mõtet eeldada, et keskpank laenu restruktureerimise käigus ei kaota. Ma ei saa jätta kordamata - rahva rahaga ei tohi selliseid tobedusi teha.
Talouselämä kirjutab artiklis "Päikeserandade sotsialism võib Hispaaniale kalliks maksma minna", et kuna omavalitsused ei saa ise oma kulude kontrollimisega hakkama võib keskvalitsus nende autonoomiat juba lähiajal piirata.
Bloomberg kirjutab teisipäeval, et Euroopa aktsiad tõusid, kuna Hispaania võlakirjamüük oli positiivne. See uudis käis nädala jooksul meediast kahel puhul läbi: jutt oli, et võlakirjaoksjon oli edukas (oli jah, sest võlakirjad müüdi maha), samas numbrid näitavad võlakirjade meeletut odavnemist: teisipäeval oli 12-kuuliste tootlus 2,623% eelmise korra 1,418% vastu ning 18-kuulistel 3,11% eelmise korra 1.71% vastu. Minu arvutus ütleb, et viimaste intressitõus 20. märtsi oksjoniga võrreldes üle 80% - kuidas saab keegi seda heaks või edukaks nimetada. Pigem näitavad sellised numbrid, et midagi halba on tulemas.
Järgmisel päeval, kolmapäeval, kirjutab soomlaste Arvopaperi, et "EKP-l ei ole muud võimalust, kui toetada ostudega Hispaania võlakirju".
Talouselämä kirjutab:
"See on juba tüüpiline Europpa võlakriisis, et esmalt mingi maa lubab tugeva kokkuhoiuga eelarve puudujäägi kontrolli alla saada. Siis, natuke hiljem, hakatakse lubadustest loobuma.
..."
Itaalia lükkab edasi oma eelarve tasakaalustamise tähtaegu. Õnnetuseks on ka Soome peaminister suutnud kusagil öelda, et Itaalia teeb õigeid asju - nüüd on meedia tal kallal.
Itaalia oma esialgsetest plaanidest loobumisest kirjutab ka CNBC ja meie E24.
Eestikeelne pealkiri oleks olnud vist küll parem: "Itaalia tõstab käed ja annab alla!" Mida tähendab praeguses olukorras, et lükkame tähtaegu paar aastat edasi - see tähendab, et loobume tegevusest ja loodame, et teiste riikide ja jumala abiga jääme ellu. Jumal pidi teadupärast aitama neid, kes ka ise ennast aitavad. Teised Euroopa riigid nii targad pole, kuid ka nende rahakott ei kannata Itaalia päästmist välja.
Ega õnnetused tule ühekaupa - ka Portugal ei ole enam kindel, et suudab 2013 aastal rahaturgudele tagasi tulla.
Neljapäeval "õnnestub" Hispaanial juba teisel võlakirjaoksjonil nädala jooksul märgatavalt kõrgemat intressi maksta. 10-aastatse võlakirjade intress tõusis 5,403%-lt 5,74%-le. 2-aastastel 2,069%-lt 3,46%-le.
Reedel tuleb aga uudis, et poliitikud on saanud IMF-i kriisifondi juba 430 miljardit dollarit. Kuidagi tundub, et poliitikud elavad teises maailmas ja tegelevad teiste asjadega - äkki oleks parem, kui nad kõik pensionile läheks, siis jääks raskustes riikidel vähemalt osa raha vabaks laenude tagasimaksmiseks.
NÄDALA VIITED:
Talouselämä: Kaks graafikut - Lõuna-Euroopa tööpuudus ja majanduskasv enne ja pärast euroga liitumist
BI: Hispaania pankade "halbade laenude" graafik
Nädal algab, tähelepanu ikkagi Lõuna-Euroopa riikide peal. CNBC kirjutab, et "Monti sära on tuhmumas": kui Itaalia sai eelmisel sügisel uue peaministri, siis kiideti teda taevani, ei usutud, et ta saaks midagi valesti teha või millegagi mitte hakkama saada; nüüd on ta reformid aeglustunud, osalt ka seetõttu, et pea kõik on nende vastu. Artiklis viidatakse veel majandusteadlastele, kes soovitavad praegu mitte kokku hoida, vaid kulutustega arengut luua. Huvitav, mida nad kulutada tahavad?
Turud reageerivad sellele muidugi võlakirjade hindade langusega (tootluse tõusuga).
Hispaania võlakirjade tootlus käis jälle üle 6%. Hispaania riigivõla CDS-d (kindlustus) hind käis ära rekordkõrgusel. CNBC kirjutab, et EKP ei soovi neid võlakirju osta, kuna mida suurem osa neist on keskpanga omanduses, seda suurem kaotus ähvardab erainvestoreid. See loogika lähtub eeldusest, et keskpank võlakirjade mahakandmisel ei kannata. Olukorras, kus suur osa LTRO-st läks Lõuna-Euroopa pankadele, keskpank on ostnud nende riikide võlakirju, mille hind ei saa ostuhinna tasemele jääda, on keskpank pannud ennast täiesti ebamõistliku riski alla ja pole mõtet eeldada, et keskpank laenu restruktureerimise käigus ei kaota. Ma ei saa jätta kordamata - rahva rahaga ei tohi selliseid tobedusi teha.
Talouselämä kirjutab artiklis "Päikeserandade sotsialism võib Hispaaniale kalliks maksma minna", et kuna omavalitsused ei saa ise oma kulude kontrollimisega hakkama võib keskvalitsus nende autonoomiat juba lähiajal piirata.
Bloomberg kirjutab teisipäeval, et Euroopa aktsiad tõusid, kuna Hispaania võlakirjamüük oli positiivne. See uudis käis nädala jooksul meediast kahel puhul läbi: jutt oli, et võlakirjaoksjon oli edukas (oli jah, sest võlakirjad müüdi maha), samas numbrid näitavad võlakirjade meeletut odavnemist: teisipäeval oli 12-kuuliste tootlus 2,623% eelmise korra 1,418% vastu ning 18-kuulistel 3,11% eelmise korra 1.71% vastu. Minu arvutus ütleb, et viimaste intressitõus 20. märtsi oksjoniga võrreldes üle 80% - kuidas saab keegi seda heaks või edukaks nimetada. Pigem näitavad sellised numbrid, et midagi halba on tulemas.
Järgmisel päeval, kolmapäeval, kirjutab soomlaste Arvopaperi, et "EKP-l ei ole muud võimalust, kui toetada ostudega Hispaania võlakirju".
Talouselämä kirjutab:
"See on juba tüüpiline Europpa võlakriisis, et esmalt mingi maa lubab tugeva kokkuhoiuga eelarve puudujäägi kontrolli alla saada. Siis, natuke hiljem, hakatakse lubadustest loobuma.
..."
Itaalia lükkab edasi oma eelarve tasakaalustamise tähtaegu. Õnnetuseks on ka Soome peaminister suutnud kusagil öelda, et Itaalia teeb õigeid asju - nüüd on meedia tal kallal.
Itaalia oma esialgsetest plaanidest loobumisest kirjutab ka CNBC ja meie E24.
Eestikeelne pealkiri oleks olnud vist küll parem: "Itaalia tõstab käed ja annab alla!" Mida tähendab praeguses olukorras, et lükkame tähtaegu paar aastat edasi - see tähendab, et loobume tegevusest ja loodame, et teiste riikide ja jumala abiga jääme ellu. Jumal pidi teadupärast aitama neid, kes ka ise ennast aitavad. Teised Euroopa riigid nii targad pole, kuid ka nende rahakott ei kannata Itaalia päästmist välja.
Ega õnnetused tule ühekaupa - ka Portugal ei ole enam kindel, et suudab 2013 aastal rahaturgudele tagasi tulla.
Neljapäeval "õnnestub" Hispaanial juba teisel võlakirjaoksjonil nädala jooksul märgatavalt kõrgemat intressi maksta. 10-aastatse võlakirjade intress tõusis 5,403%-lt 5,74%-le. 2-aastastel 2,069%-lt 3,46%-le.
Reedel tuleb aga uudis, et poliitikud on saanud IMF-i kriisifondi juba 430 miljardit dollarit. Kuidagi tundub, et poliitikud elavad teises maailmas ja tegelevad teiste asjadega - äkki oleks parem, kui nad kõik pensionile läheks, siis jääks raskustes riikidel vähemalt osa raha vabaks laenude tagasimaksmiseks.
NÄDALA VIITED:
Talouselämä: Kaks graafikut - Lõuna-Euroopa tööpuudus ja majanduskasv enne ja pärast euroga liitumist
BI: Hispaania pankade "halbade laenude" graafik
19 aprill 2012
Võlakriis 15. nädalal
9. kuni 15. aprill 2012
Nädal läheb käima juttudega Hispaania kohta. Nüüd on sellega liitunud ka meie põhjanaabrid. Talouselämä kirjutab.
Kui võtta turu liikumist lainetena (mida see ka kindlasti on), siis praegusel hetkel tundub, et Hispaania osas on kõik allapoole vajumas: tuleb negatiivset infot ja hinnanguid, kogu (ka tava)meedia kritiseerib Hispaaniat. Sellisel hetkel on selle riigi valitusel raske midagi teha, isegi, kui asju õigesti tehakse - Lõuna-Euroopas see kahjuks tavaliselt nii pole.
Arvopaperi kirjutab, et EKP tuleb tagasi võlakirjaturule.
Nädala keskel kirjutab Talouselämä viitega Financial Timesile, et Soros ütleb, et "Eurokriis on endisest tapvam". Sorose soovitustega majanduse osas ei saa alati nõustuda, kuid väide, et LTRO tegi olukorra veel halvemaks kogu eurole, on tal õigus.
Nädala keskel tõusevad ka Itaalia võlakirjade tootlused.
Eesti Ekspressis kirjutab Sulev Vedler ESM-i viimisest Riigikohtusse. Artiklist on lõpuni raske aru saada, kas ajakirjanik mõtleb tõesti igat lauset, mida kirjutab või on tegemist irooniaga. Ise tahaks uskuda seda teist.
Pragmatic Capitalism kirjutab Hispaaniast. Sealne suur probleem on, et paljud eelarvelised kulutused on kohalike omavalitsuste kohustuseks. See muudab keskvalitsuse võimalused kokkuhoiupoliitikat teha väiksemaks.
Nädal möödus ilma suurte sündmusteta, kuid näha on uute probleemide kerkimine. Kogu maailma tähelepanu tundub olevat suunatud Hispaaniale (vähem Itaaliale). Nende riikide poliitikute käitumine ei ole poliitikutele omaselt olukorra raskust arvestades piisav. Hea näide on E24-s toodud viide FT artiklile, milles tuuakse ära Sarkozy rünnakud sellesama väljaande suunas. Prantsusmaa presidendi arvates ei ole õige anglosaksi mudeli õigemaks pidamine. Ise kipuks küll pigem hr. Sarkozy'le vastu vaidlema: praegune võlakriis on väga ilmekalt näitamas Euroopa anglosaksi ja romaani osade erinevat hakkamasaamist probleemidega, millega see romaani osa (ka Kreeka võiks nii ajaloolise kui majandusliku seose tõttu sinna alla panna) pole küll hiilanud.
Nädal läheb käima juttudega Hispaania kohta. Nüüd on sellega liitunud ka meie põhjanaabrid. Talouselämä kirjutab.
Kui võtta turu liikumist lainetena (mida see ka kindlasti on), siis praegusel hetkel tundub, et Hispaania osas on kõik allapoole vajumas: tuleb negatiivset infot ja hinnanguid, kogu (ka tava)meedia kritiseerib Hispaaniat. Sellisel hetkel on selle riigi valitusel raske midagi teha, isegi, kui asju õigesti tehakse - Lõuna-Euroopas see kahjuks tavaliselt nii pole.
Arvopaperi kirjutab, et EKP tuleb tagasi võlakirjaturule.
Nädala keskel kirjutab Talouselämä viitega Financial Timesile, et Soros ütleb, et "Eurokriis on endisest tapvam". Sorose soovitustega majanduse osas ei saa alati nõustuda, kuid väide, et LTRO tegi olukorra veel halvemaks kogu eurole, on tal õigus.
Nädala keskel tõusevad ka Itaalia võlakirjade tootlused.
Eesti Ekspressis kirjutab Sulev Vedler ESM-i viimisest Riigikohtusse. Artiklist on lõpuni raske aru saada, kas ajakirjanik mõtleb tõesti igat lauset, mida kirjutab või on tegemist irooniaga. Ise tahaks uskuda seda teist.
Pragmatic Capitalism kirjutab Hispaaniast. Sealne suur probleem on, et paljud eelarvelised kulutused on kohalike omavalitsuste kohustuseks. See muudab keskvalitsuse võimalused kokkuhoiupoliitikat teha väiksemaks.
Nädal möödus ilma suurte sündmusteta, kuid näha on uute probleemide kerkimine. Kogu maailma tähelepanu tundub olevat suunatud Hispaaniale (vähem Itaaliale). Nende riikide poliitikute käitumine ei ole poliitikutele omaselt olukorra raskust arvestades piisav. Hea näide on E24-s toodud viide FT artiklile, milles tuuakse ära Sarkozy rünnakud sellesama väljaande suunas. Prantsusmaa presidendi arvates ei ole õige anglosaksi mudeli õigemaks pidamine. Ise kipuks küll pigem hr. Sarkozy'le vastu vaidlema: praegune võlakriis on väga ilmekalt näitamas Euroopa anglosaksi ja romaani osade erinevat hakkamasaamist probleemidega, millega see romaani osa (ka Kreeka võiks nii ajaloolise kui majandusliku seose tõttu sinna alla panna) pole küll hiilanud.
12 aprill 2012
Võlakriis 14. nädalal
2. kuni 8. aprill 2012
Nädala algul kirjutab Arvopaperi, et EKP juht Mario Draghi peab vastama sakslastele (EKP nõukogu liikmetele), kes ütlesid, et EKP peaks oma rahapakkumist vähendama (siis pankadele antud raha tagasi kutsuma - mina ei saa aru, kuidas seda 1 triljoni mõju tasakaalustamist teha saaks).
Samal päeval kirjutas Talouselämä, et Kreeka pankadest põgenevad hoiused. See on ka loogiline, sest kuigi Kreeka sai teistelt riikidelt raha ja EKP programmi esimese rahajagamise ajal anti Kreeka pankadele laene, on olemas reaalne ohustsenaarium: Kreeka ei suuda oma eelarvekulusid euros kontrollida (kuna ei suudeta kulude nominaalsummasid vähendada, sellises olukorras peab devalveerima, eurot nad devalveerida ei saa, seega peab minema tagasi oma valuutale) - selles olukorras on pankade siseriiklik äri kohalikus valuutas ja väliskohustused euros. See tähendab pankadele kohest maksejõuetust. Loomulikult on selles olukorras mõistlik oma sääste hoida kusagil mujal kui Kreeka pankades.
CNBC kirjutab teisipäeval prognoosist, et Hispaania võlgnevus suureneb käesoleval aastal 68.5%-lt 79.8%-le SKT-st. Tõus rohkem kui 10%. Seni on ka neil tegelik tulemus tavaliselt prognoosidest halvem olnud.
Juba järgmisel päeval on uudis ka meie Delfis, et Hispaania laenukulud on taas tõusmas - seda näitas siis kolmapäeval toimunud võlakirjade oksjon.
Võlakirjade juures tuleb tähelepanu pöörata veel ühele asjaolule:
Võlakirjade tootlus (intress) on üldjuhul lühiajaliste võlakirjade puhul palju väiksem kui pikaajaliste puhul. Siin tekib kiusatus võtta laenu lühiajaliselt ja siis seda tihedamini uuendada. See idee võib olla kasulik juhul, kui on mingi lühiajaline probleem ja on alust arvata, et tulevikus intressid langevad. Samas on oht, et kui tulevikus ebastabiilsus kasvab, siis refinantseerimist vajavate lühiajaliste laenude lisakogus võimendab ebastabiilsust veelgi. Praegusel hetkel tundub mulle, et Lõuna-Euroopa poliitikud on just seda teed minemas. See on demokraatlikus süsteemis kasulik ka seeläbi, et selline lähenemine võimaldab hetkel oleval valitsusel oma laenukulusid vähendada tulevaste arvel. Samas see "pomm", mis tulevikku jäetakse, on palju suurem.
Lisan teema illustreerimiseks USA (analoogne, kuid veelgi suurem on hinnaerinevus finantsraskustes riikide võlakirjade puhul) 10-, 7-, 5- ja 2-aastaste võlakirjade tootluste (intresside) liikumise viimase mõne aasta jooksul:
Kreeka ei jõua ikkagi kokkuleppele nende võlausaldajatega, keda ei saadud suruda kokkuleppesse (võlakirjad alluvad teiste riikide seadustele). Tähtaeg nende võlakirjade eest maksmiseks on 15. mai. Kuna summad on suhteliselt väikesed, siis nende võlakirjade omanikud loodavad, et Kreeka teeb erandi ja maksab neile täissumma. See poleks summana iseenesest suur, kuid tekitaks nende võlausaldajate poolt, kes pidid suure osa oma võlast maha kirjutama, suurt pahameelt.
Kolmapäeval jättis EKP intressid muutmata, Draghi ütles, et väljumine LTRO-st ei ole veel vajalik. Põhjenduseks on hulk juttu, et halb majanduslik olukord hoiab inflatsiooni ohjes jne. Iseenesest on see õige, kuid ajalugu on näidanud, et keskpangad ei jõua kunagi reageerida õigeaegselt. Lisaks muidugi see, et praeguses olukorras, mil Euroopa majandus vajaks ümberstruktueerimist, hoitakse EKP dopingu abil elus mitteelujõulist majanduse osa - selle ebaõige otsuse peab keegi kunagi kinni maksma.
Nädala jooksul tõusid nii Itaalia kui Hispaania võlakirjade tootlused. Seega EKP suurest rahajagamisest piisas turgude stabiliseerimiseks vaid üheks kuuks (raha anti pankadele veebruari viimasel päeval). EKP peab ilmselt jälle turule sekkuma. Kas poliitikud ja pangajuhid ei saa tõesti aru, et turgude rahustamine tempos 1 triljon eurot kahe kuu peale ei ole jätkusuutlik isegi mõne kuu jooksul?
NÄDALA VIITED:
FT Brüsseli Blogi: Lisa imbunud informatsiooni, seekord Itaalia kohta.
Nädala algul kirjutab Arvopaperi, et EKP juht Mario Draghi peab vastama sakslastele (EKP nõukogu liikmetele), kes ütlesid, et EKP peaks oma rahapakkumist vähendama (siis pankadele antud raha tagasi kutsuma - mina ei saa aru, kuidas seda 1 triljoni mõju tasakaalustamist teha saaks).
Samal päeval kirjutas Talouselämä, et Kreeka pankadest põgenevad hoiused. See on ka loogiline, sest kuigi Kreeka sai teistelt riikidelt raha ja EKP programmi esimese rahajagamise ajal anti Kreeka pankadele laene, on olemas reaalne ohustsenaarium: Kreeka ei suuda oma eelarvekulusid euros kontrollida (kuna ei suudeta kulude nominaalsummasid vähendada, sellises olukorras peab devalveerima, eurot nad devalveerida ei saa, seega peab minema tagasi oma valuutale) - selles olukorras on pankade siseriiklik äri kohalikus valuutas ja väliskohustused euros. See tähendab pankadele kohest maksejõuetust. Loomulikult on selles olukorras mõistlik oma sääste hoida kusagil mujal kui Kreeka pankades.
CNBC kirjutab teisipäeval prognoosist, et Hispaania võlgnevus suureneb käesoleval aastal 68.5%-lt 79.8%-le SKT-st. Tõus rohkem kui 10%. Seni on ka neil tegelik tulemus tavaliselt prognoosidest halvem olnud.
Juba järgmisel päeval on uudis ka meie Delfis, et Hispaania laenukulud on taas tõusmas - seda näitas siis kolmapäeval toimunud võlakirjade oksjon.
Võlakirjade juures tuleb tähelepanu pöörata veel ühele asjaolule:
Võlakirjade tootlus (intress) on üldjuhul lühiajaliste võlakirjade puhul palju väiksem kui pikaajaliste puhul. Siin tekib kiusatus võtta laenu lühiajaliselt ja siis seda tihedamini uuendada. See idee võib olla kasulik juhul, kui on mingi lühiajaline probleem ja on alust arvata, et tulevikus intressid langevad. Samas on oht, et kui tulevikus ebastabiilsus kasvab, siis refinantseerimist vajavate lühiajaliste laenude lisakogus võimendab ebastabiilsust veelgi. Praegusel hetkel tundub mulle, et Lõuna-Euroopa poliitikud on just seda teed minemas. See on demokraatlikus süsteemis kasulik ka seeläbi, et selline lähenemine võimaldab hetkel oleval valitsusel oma laenukulusid vähendada tulevaste arvel. Samas see "pomm", mis tulevikku jäetakse, on palju suurem.
Lisan teema illustreerimiseks USA (analoogne, kuid veelgi suurem on hinnaerinevus finantsraskustes riikide võlakirjade puhul) 10-, 7-, 5- ja 2-aastaste võlakirjade tootluste (intresside) liikumise viimase mõne aasta jooksul:
Kreeka ei jõua ikkagi kokkuleppele nende võlausaldajatega, keda ei saadud suruda kokkuleppesse (võlakirjad alluvad teiste riikide seadustele). Tähtaeg nende võlakirjade eest maksmiseks on 15. mai. Kuna summad on suhteliselt väikesed, siis nende võlakirjade omanikud loodavad, et Kreeka teeb erandi ja maksab neile täissumma. See poleks summana iseenesest suur, kuid tekitaks nende võlausaldajate poolt, kes pidid suure osa oma võlast maha kirjutama, suurt pahameelt.
Kolmapäeval jättis EKP intressid muutmata, Draghi ütles, et väljumine LTRO-st ei ole veel vajalik. Põhjenduseks on hulk juttu, et halb majanduslik olukord hoiab inflatsiooni ohjes jne. Iseenesest on see õige, kuid ajalugu on näidanud, et keskpangad ei jõua kunagi reageerida õigeaegselt. Lisaks muidugi see, et praeguses olukorras, mil Euroopa majandus vajaks ümberstruktueerimist, hoitakse EKP dopingu abil elus mitteelujõulist majanduse osa - selle ebaõige otsuse peab keegi kunagi kinni maksma.
Nädala jooksul tõusid nii Itaalia kui Hispaania võlakirjade tootlused. Seega EKP suurest rahajagamisest piisas turgude stabiliseerimiseks vaid üheks kuuks (raha anti pankadele veebruari viimasel päeval). EKP peab ilmselt jälle turule sekkuma. Kas poliitikud ja pangajuhid ei saa tõesti aru, et turgude rahustamine tempos 1 triljon eurot kahe kuu peale ei ole jätkusuutlik isegi mõne kuu jooksul?
NÄDALA VIITED:
FT Brüsseli Blogi: Lisa imbunud informatsiooni, seekord Itaalia kohta.
04 aprill 2012
Võlakriis 13. nädalal
26. märts kuni 1. aprill 2012
Nädala algul ütles Itaalia peaminister Mario Monti, et Hispaania võib sütitada uuesti võlakriisi. Imelik avaldus Itaalia peaministrilt, nende huvi peaks olema hetkel rääkida, et asi on korras ja stabiilne. On ju selge, et EKP rahasüsti mõjude kadumisel läheb võlakirjaturul seis halvemaks. Ilmselt leidis Itaalia peaminister, et nii saab survestada teiste Euroopa riikide juhte abifonde suurendama. Samast artiklist võib lugeda, et Saksamaa juhtkond on juba loobunud vastuseisust ideele kahte fondi korraga töös hoida.
Samal ajal, kui romaani riigid püüavad mõjutada päästefondide mahtusid suurenemise suunas, on Kreeka endiselt hädas oma võlakirjade vahetusega. Probleemi põhjuseks on, et kõik võlakirjad ei ole reguleeritud Kreeka seadustega, seega ei saa nad tagantjärele võlakirjade tingimusi muuta ja võlakirjade omanikke survestada. Võimalikud kohtuvaidlused võlakirjade omanikega võivad tähendada seda, et Kreeka ei saa tulla tagasi võlaturgudelt laenama, samuti on IMF-l piirangud sellistes vaidlustes olevatele riikidele laenamisega.
Nädala sees käivad kõvad spekulatsioonid päästefondide mahtude üle. Saksamaa on oma algsest jäigast hoiakust loobunud.
Reedene, rahandusministrite kohtumise, päev algab uudisega, et Saksa keskpank ei aktsepteeri enam tagatisena raskustes olevate riikide võlakirju. Ühelt poolt on see mõistlik samm, samas ei aktsepteerita vaid nende riikide, mis on juba abi saanud, võlakirju. Mis saab aga tagatiseks antud võlakirjadest, mille puhul probleemid on tekkimas? Äkki oleks mõistlik kehtestada valem, millega tagatis arvestataks koefitsendiga, mille leidmisel arvestataks riigi võlgnevust ja eelarve puudujääki. Selle (siis tagatiseks võtmiseks keeldumise) õiguse andis EKP. Kuidagi imelik on, et EKP annab selliseid õigusi. Kes on omanik - kas riikide pangad või EKP? Sama tuleks välja, kui suvaline aktsiaselts hakkaks oma aktsionäridele tegutsemise reegleid ette kirjutama.
Reedel oli Talouselämäs graafik, milles on näidatud seos näitajate moonutamise ja võlakindlustuse väärtpaberite CDS-de hinna vahel eri riikidele.
Samal päeval räägib Kreeka peaminister, et võib-olla on vaja ka kolmandat päästepaketti.
Rahandusministrite otsusel saab päästefondide mahuks 700 miljardit eurot. Sellest 500 miljardit on ESM-i maht ja 200 EFSF-i raames välja antud laenud.
Juba pühapäeval kirjutab Talouselämä, et EKP päästeprogramm hakab ununema ja Itaalia vajub jälle.
NÄDALA VIITED:
REUTERS: Eri riikide rahandusministrite seisukohad enne kohtumist
Nädala algul ütles Itaalia peaminister Mario Monti, et Hispaania võib sütitada uuesti võlakriisi. Imelik avaldus Itaalia peaministrilt, nende huvi peaks olema hetkel rääkida, et asi on korras ja stabiilne. On ju selge, et EKP rahasüsti mõjude kadumisel läheb võlakirjaturul seis halvemaks. Ilmselt leidis Itaalia peaminister, et nii saab survestada teiste Euroopa riikide juhte abifonde suurendama. Samast artiklist võib lugeda, et Saksamaa juhtkond on juba loobunud vastuseisust ideele kahte fondi korraga töös hoida.
Samal ajal, kui romaani riigid püüavad mõjutada päästefondide mahtusid suurenemise suunas, on Kreeka endiselt hädas oma võlakirjade vahetusega. Probleemi põhjuseks on, et kõik võlakirjad ei ole reguleeritud Kreeka seadustega, seega ei saa nad tagantjärele võlakirjade tingimusi muuta ja võlakirjade omanikke survestada. Võimalikud kohtuvaidlused võlakirjade omanikega võivad tähendada seda, et Kreeka ei saa tulla tagasi võlaturgudelt laenama, samuti on IMF-l piirangud sellistes vaidlustes olevatele riikidele laenamisega.
Nädala sees käivad kõvad spekulatsioonid päästefondide mahtude üle. Saksamaa on oma algsest jäigast hoiakust loobunud.
Reedene, rahandusministrite kohtumise, päev algab uudisega, et Saksa keskpank ei aktsepteeri enam tagatisena raskustes olevate riikide võlakirju. Ühelt poolt on see mõistlik samm, samas ei aktsepteerita vaid nende riikide, mis on juba abi saanud, võlakirju. Mis saab aga tagatiseks antud võlakirjadest, mille puhul probleemid on tekkimas? Äkki oleks mõistlik kehtestada valem, millega tagatis arvestataks koefitsendiga, mille leidmisel arvestataks riigi võlgnevust ja eelarve puudujääki. Selle (siis tagatiseks võtmiseks keeldumise) õiguse andis EKP. Kuidagi imelik on, et EKP annab selliseid õigusi. Kes on omanik - kas riikide pangad või EKP? Sama tuleks välja, kui suvaline aktsiaselts hakkaks oma aktsionäridele tegutsemise reegleid ette kirjutama.
Reedel oli Talouselämäs graafik, milles on näidatud seos näitajate moonutamise ja võlakindlustuse väärtpaberite CDS-de hinna vahel eri riikidele.
Samal päeval räägib Kreeka peaminister, et võib-olla on vaja ka kolmandat päästepaketti.
Rahandusministrite otsusel saab päästefondide mahuks 700 miljardit eurot. Sellest 500 miljardit on ESM-i maht ja 200 EFSF-i raames välja antud laenud.
Juba pühapäeval kirjutab Talouselämä, et EKP päästeprogramm hakab ununema ja Itaalia vajub jälle.
NÄDALA VIITED:
REUTERS: Eri riikide rahandusministrite seisukohad enne kohtumist
01 aprill 2012
Võlakriis 12. nädalal
19. märts kuni 25. märts 2011
Vahepealne nädal on nii kiiresti möödunud, et selle nädala kirjutis jäi hiljaks. Et tulevikus oleks ikkagi võimalik näha, mis teemad üleval olid, püüan nädala jutu veel tagantjärele kirja panna.
Nädal algas sellega, et oksjonil püüti välja selgitada, palju siis ikkagi Kreeka võlakirjade omanikud kaotasid, et sellest tulenevalt panna paika, palju CDS-de eest raha välja makstakse. Makstakse ca 78% nimiväärtusest, jutt sellest WSJ-s.
Kirjutis CNBC-s: Moraalne laostumine Kreeka asjas. Tuuakse välja õige mõte, et Kreeka laenud oleks pidanud restruktureerima juba 2 aastat tagasi.
Nädala keskel tõusis (põhiliselt sakslastest EKP juhtkonna liikmete poolt) üles teema, et Euroopa Keskpanga poolt LTRO raames välja antud raha on destabiliseerimas euroala hinnastabiilsust. On üleskutsed LTRO tagasipööramisest. Imelik (ja ka kahju), et mõistuse hääl jõuab Euroopas kohale alles nii hilja. Tegelikult on selliste toimingute tagasipööramine väga raske. Ise ei usu sellesse, et siin praegu midagi tagasi pöörata annab. Väga raske on selle programmi lõpetamine isegi praeguseks lubatud 3 aasta pärast - nii suur likviidsuse vähendamine (eriti põhiliselt seda laenu võtnud pankade seas, mis on halvemas majanduslikus seisus, ja mis investeerivad selliste riikide võlakirjadesse, kuhu investeerima üldse ei peaks) toob kaasa suuri tagasilööke. Selle programmi lõpetamise peale oleks pidanud mõtlema juba selle alustamisel (näiteks andma laenu eri intressiga eri ajalise pikkusega, et vältida kõikide laenude ühel ajal lõppemist). Kahjuks itaallasest EKP juht mõtles vaid likviidsuse juurdepumpamisest ja selle abil lõunariikidele raha kättesaadavamaks tegemisest.
Hetkel on nende laenude tagatised veel mingi väärtusega. Kui nende võlakirjade väärtused langevad, siis on EKP-s tagatiseks suur hulk võlakirju, mille väärtus ei kata nende tagatisel välja antud laenusid. Seda, kuidas Kreeka järglastel läheb, ei tea me veel ette - igal juhul on EKP ennast sidunud väga ebameeldivasse olukorda.
Tuliselt on üleval vaidlus stabiilsusfondide suuruse üle: nagu alati nõuavad romaani riigid rohkem raha ja sakslased (ja muud kokkuhoidlikumad) on sellele vastu. Siiamaani on Saksamaa enamuses sellistes vaidlustes lõpuks järele andnud.
NÄDALA VIITED:
Iltalehti: Euroopa suurim relvasostja on olnud Kreeka
Kauppalehti: Kreeka vajab kolmandat abipaketti
FT: Kas IMF eeldab juba Kreeka läbikukkumist? Sisaldab ka linki 231-lehelisele raportile.
Vahepealne nädal on nii kiiresti möödunud, et selle nädala kirjutis jäi hiljaks. Et tulevikus oleks ikkagi võimalik näha, mis teemad üleval olid, püüan nädala jutu veel tagantjärele kirja panna.
Nädal algas sellega, et oksjonil püüti välja selgitada, palju siis ikkagi Kreeka võlakirjade omanikud kaotasid, et sellest tulenevalt panna paika, palju CDS-de eest raha välja makstakse. Makstakse ca 78% nimiväärtusest, jutt sellest WSJ-s.
Kirjutis CNBC-s: Moraalne laostumine Kreeka asjas. Tuuakse välja õige mõte, et Kreeka laenud oleks pidanud restruktureerima juba 2 aastat tagasi.
Nädala keskel tõusis (põhiliselt sakslastest EKP juhtkonna liikmete poolt) üles teema, et Euroopa Keskpanga poolt LTRO raames välja antud raha on destabiliseerimas euroala hinnastabiilsust. On üleskutsed LTRO tagasipööramisest. Imelik (ja ka kahju), et mõistuse hääl jõuab Euroopas kohale alles nii hilja. Tegelikult on selliste toimingute tagasipööramine väga raske. Ise ei usu sellesse, et siin praegu midagi tagasi pöörata annab. Väga raske on selle programmi lõpetamine isegi praeguseks lubatud 3 aasta pärast - nii suur likviidsuse vähendamine (eriti põhiliselt seda laenu võtnud pankade seas, mis on halvemas majanduslikus seisus, ja mis investeerivad selliste riikide võlakirjadesse, kuhu investeerima üldse ei peaks) toob kaasa suuri tagasilööke. Selle programmi lõpetamise peale oleks pidanud mõtlema juba selle alustamisel (näiteks andma laenu eri intressiga eri ajalise pikkusega, et vältida kõikide laenude ühel ajal lõppemist). Kahjuks itaallasest EKP juht mõtles vaid likviidsuse juurdepumpamisest ja selle abil lõunariikidele raha kättesaadavamaks tegemisest.
Hetkel on nende laenude tagatised veel mingi väärtusega. Kui nende võlakirjade väärtused langevad, siis on EKP-s tagatiseks suur hulk võlakirju, mille väärtus ei kata nende tagatisel välja antud laenusid. Seda, kuidas Kreeka järglastel läheb, ei tea me veel ette - igal juhul on EKP ennast sidunud väga ebameeldivasse olukorda.
Tuliselt on üleval vaidlus stabiilsusfondide suuruse üle: nagu alati nõuavad romaani riigid rohkem raha ja sakslased (ja muud kokkuhoidlikumad) on sellele vastu. Siiamaani on Saksamaa enamuses sellistes vaidlustes lõpuks järele andnud.
NÄDALA VIITED:
Iltalehti: Euroopa suurim relvasostja on olnud Kreeka
Kauppalehti: Kreeka vajab kolmandat abipaketti
FT: Kas IMF eeldab juba Kreeka läbikukkumist? Sisaldab ka linki 231-lehelisele raportile.
19 märts 2012
Võlakriis 11. nädalal
12. kuni 18. märts 2011
See nädal lõpetas ühe etapi võlakriisis - euroala riigid allkirjastasid lõplikult 130 miljardi €-se abipaketi Kreekale. Kui tavaliselt on poliitikud ühe abipaketi rakendumisel andnud vaid positiivseid prognoose tulevikuks, siis seekord algasid jutud sellest, et sellest rahast ei piisa, juba enne selle paketi lõplikku kinnitamist.
Neljapäeval lubas eeltoodud summale lisaks 28 miljardit € ka IMF.
Uue Euroopa paketiga koos saab Kreeka ka raha, mis eelmisest maksmata on, kuna ei täidetud kokku lepitud nõudmisi. Imelik on, et avalikult ajavad poliitikud kogu aeg juttu, et "kõik on väga hästi, ... läbi viidud reformid on edukad." Eelnevalt kordas ka ajakirjandus pidevalt vaid neid avaldusi, kuid viimasel ajal on järjest rohkem sõnumeid, et ka ametlikku järelvalvet tegeva "Troika" aruanne ei ole oma järeldustes nii sinisilmne. Näiteks "The Telegraph". Talouselämäs on võimalik lugeda ka salajast raportit, mis Euroopa riigijuhtidele valmistati. Sellise raporti lugemine (mis on paras ajaraiskamine) näitab, kuidas bürokraatide mõtted liiguvad: plaan on saada mingi numbriline tulemus, siis analüüsime kuidas see tõenäoliselt saadakse, arvestamata, mida tegelikult tehakse. Käib külmalt arutelu, kuidas saavutatakse planeeritud võlgnevuse tase, samas ei ole pisimalgi määral oluline, kas selle saavutamiseks säästetakse kulude pealt või jäetakse lihtsalt oma laenukohustused täitmata. Väga imelik on selle "primaarse eelarve ülejäägi" mõiste, mille ka meie poliitikud on ära õppinud, kasutamine. See on oma olemuselt ju mõiste: "et kui oleks ...., siis oleks eelarve ülejääk ...". Oluline pole "oleks", vaid "on". Me kõik teame, kuidas oleks tädiga, kui tal rattad oleks.
Tegelikult on asi oma olemuselt küllaltki lihtne: lõunariigid on oma kultuurilisest ja poliitilisest omapärast tingituna valmis kokku hoidma vaid niipalju, kui on tingimata vaja. See "tingimata" tähendab esmajoones seda, kui raha üldse ei ole. Kui raha on vaja saada teistelt riikidelt või organisatsioonidelt, siis tegeletakse väljapressimisega. Kui see ei aita, siis antakse lubadusi, mille osas siseriiklikult räägitakse avalikult, et neid ei täideta. Teiste riikide toetusel on Kreeka teinud ka pretsedendi, et oma laenukohustuste täitmata jätmist aktsepteeritakse teiste riikide poolt. See suurendab omakorda usaldamatust nii Kreeka kui teiste võlglaste vastu palju rohkem kui mõni protsent võlgnevust. Tegelikult nõrgendab see kogu läänemaailma (Roomale järgneva maailma) ühiskondade usaldusväärsust ja toimimist - olukord, kus lepingud ei kuulu enam täitmisele (Ja kui mõni teine riik nii käitub, siis "pigistame silma kinni"), kui need demokraatlikult valitud valitsustele ebamugavad on, ei ole enam kaugeltki see, mida me demokraatlike ühiskondade all oleme harjunud nägema.
Nädala üheks teemaks oli ka eelarvepuudujääkide teema ja poliitikute suhtumine nendesse. Ungarile seadsid finantsministrid kohustuseks vähendada eelarve puudujääki 2,5%-e GDP-st, muidu kärbitakse talle väljamakseid ühtekuuluvusfondidest väljamakseid 495 miljoni € ulatuses. Huvitav, kuidas hääletas meie rahandusminister oma sugulasrahva asjus? Meie globaliseerimise ja eurovastased seostavad seda Ungari liiga iseseisva poliitikaga. Eelneva lingi all on huvitav vaadata Olli Rehni mõttekäiku topeltstandardite asjus - kuidagi tekib tunne, et inimeste ajutegevus saab kahjustatud, kui nad Brüsselisse sõidavad või veel hullem - tööle lähevad. Topeltstandardite jutu aluseks on üleval olnud vaidlus Hispaaniaga: algul taheti maksimaalseks puudujäägiks 4,4% (huvitav küll, kuidas üldse nii, kui kokku on lepitud 3% ja sedagi stabiilse rahandusega olukorras), selle peale ütles Hispaania, et unustage ära, me planeerime 5,8%. Erinevalt Ungarist ütlesid rahandusministrid siis, et "OK, teeme 5,3%". Imelik, miks peab üldse kauplema asjade üle, mis on juba ammu kokku lepitud? Ja need on vaid plaanid - tegelik miinus oli eelmisel aastal 8,5%.
Miks on kõigi suus Hispaania, mille riigivõlg ületab napilt Maastrichti lubatud 60%-i? Esiteks turgude suhtumine: kui EKP koos oma Itaaliast tulnud juhiga on Itaalia võlakirjade hinnad ülespoole saanud, siis Hispaania võlakirjad on palju odavamaks jäänud. Riigis on paljud kulud kohalike omavalitsuste peal, nende aruandluse (sh. võlgnevuse) osas pole kellelgi suurt uskumist, tööpuudus on väga suur ja asi (vähemalt rahaline) halveneb. Siit tekibki tunne, et kas Hispaania ei võitle Portugaliga selle nimel, et saada teiseks riigiks, kes oma kohustusi ei täida.
Soome keele lugejatele Ålandsbank'i juhi Stefan Törnqvist'i otsekohesed arvamused.
Nädala "kõmu-uudis" on jutt sellest, nagu oleks Prantsusmaa president Gaddafilt saadud rahaga oma valimisi finantseerinud. Mis see võlakriisi puutub? Aga seetõttu, et Prantsusmaa poliitikute, Prantsusmaalt tulnud EKP juhi ja Prantsusmaa pankade tegevus on suurelt osalt see põhjus, miks Euroopa rahandus on hetkel seal, kus ta on.
Nädala lõpus käisid suured vaidlused selle üle, kas suurendada ESM-i mahtu. Saksamaa on veel selle vastu. Võimalike kompromissidena on EFSF-i tegevuse pikendamine jm. Muideks, me oleme alati kritiseerinud meie valitsuse arvestusi, millega algul loeti riskiks EFSF-i ja hiljem ESM-i mahtu. Ei pidanud olema eriline geenius, et juba aasta aega tagasi ette näha, et EFSF-i tegevust nii kergelt ei lõpetata.
Meie arvamus on, et praegusel kujul poleks neid kumbagi fondi vaja - nad on vaid maksumaksja raha raiskajad, sisulist võlakriisi likvideerimist (st. siis panganduse stabiliseerimist ja riikide võlgnevuste vähenemist) pole seni nende abil toimunud. Kogu poliitiline tegevus on seni suunatud sellele, et võlanarkomaanidele uut raha leida ja jutustada mingist müütilisest "tulemüürist". Väga lihtne peaks olema aru saada, et riike sunnib praeguses maailmas ja praeguses demokraatlikus süsteemis säästma vaid olukord, kus "raha ei ole". Kõik muu on vaid jutt ja valijate petmine.
NÄDALA VIITED:
Talouselämä: 3 graafikut, mis lubavad uut panganduskriisi.
Talouselämä: Raport Kreeka kohta.
NYT: Ungari trahvimise otsus
WSJ: Euroopa arutas Ungari ja Hispaania eelarve puudujääki.
WSJ: Eurotsooni riigid allkirjastasid Kreeka abipaketi
CNBC: Vastasseis Hispaania planeeritava eelarve puudujäägi osas.
WSJ: Hispaania võlatase on rekordkõrgusel.
Viimaseks: Philipp Bagus'e töö "Euro tragöödia". Pikk ja inglise keeles end mitte väga vabalt tundvale inimesele võib-olla raskelt loetav ülevaade sellest, kuidas (ja miks) me praegusesse olukorda olema jõudnud. Allalaaditav PDF.
See nädal lõpetas ühe etapi võlakriisis - euroala riigid allkirjastasid lõplikult 130 miljardi €-se abipaketi Kreekale. Kui tavaliselt on poliitikud ühe abipaketi rakendumisel andnud vaid positiivseid prognoose tulevikuks, siis seekord algasid jutud sellest, et sellest rahast ei piisa, juba enne selle paketi lõplikku kinnitamist.
Neljapäeval lubas eeltoodud summale lisaks 28 miljardit € ka IMF.
Uue Euroopa paketiga koos saab Kreeka ka raha, mis eelmisest maksmata on, kuna ei täidetud kokku lepitud nõudmisi. Imelik on, et avalikult ajavad poliitikud kogu aeg juttu, et "kõik on väga hästi, ... läbi viidud reformid on edukad." Eelnevalt kordas ka ajakirjandus pidevalt vaid neid avaldusi, kuid viimasel ajal on järjest rohkem sõnumeid, et ka ametlikku järelvalvet tegeva "Troika" aruanne ei ole oma järeldustes nii sinisilmne. Näiteks "The Telegraph". Talouselämäs on võimalik lugeda ka salajast raportit, mis Euroopa riigijuhtidele valmistati. Sellise raporti lugemine (mis on paras ajaraiskamine) näitab, kuidas bürokraatide mõtted liiguvad: plaan on saada mingi numbriline tulemus, siis analüüsime kuidas see tõenäoliselt saadakse, arvestamata, mida tegelikult tehakse. Käib külmalt arutelu, kuidas saavutatakse planeeritud võlgnevuse tase, samas ei ole pisimalgi määral oluline, kas selle saavutamiseks säästetakse kulude pealt või jäetakse lihtsalt oma laenukohustused täitmata. Väga imelik on selle "primaarse eelarve ülejäägi" mõiste, mille ka meie poliitikud on ära õppinud, kasutamine. See on oma olemuselt ju mõiste: "et kui oleks ...., siis oleks eelarve ülejääk ...". Oluline pole "oleks", vaid "on". Me kõik teame, kuidas oleks tädiga, kui tal rattad oleks.
Tegelikult on asi oma olemuselt küllaltki lihtne: lõunariigid on oma kultuurilisest ja poliitilisest omapärast tingituna valmis kokku hoidma vaid niipalju, kui on tingimata vaja. See "tingimata" tähendab esmajoones seda, kui raha üldse ei ole. Kui raha on vaja saada teistelt riikidelt või organisatsioonidelt, siis tegeletakse väljapressimisega. Kui see ei aita, siis antakse lubadusi, mille osas siseriiklikult räägitakse avalikult, et neid ei täideta. Teiste riikide toetusel on Kreeka teinud ka pretsedendi, et oma laenukohustuste täitmata jätmist aktsepteeritakse teiste riikide poolt. See suurendab omakorda usaldamatust nii Kreeka kui teiste võlglaste vastu palju rohkem kui mõni protsent võlgnevust. Tegelikult nõrgendab see kogu läänemaailma (Roomale järgneva maailma) ühiskondade usaldusväärsust ja toimimist - olukord, kus lepingud ei kuulu enam täitmisele (Ja kui mõni teine riik nii käitub, siis "pigistame silma kinni"), kui need demokraatlikult valitud valitsustele ebamugavad on, ei ole enam kaugeltki see, mida me demokraatlike ühiskondade all oleme harjunud nägema.
Nädala üheks teemaks oli ka eelarvepuudujääkide teema ja poliitikute suhtumine nendesse. Ungarile seadsid finantsministrid kohustuseks vähendada eelarve puudujääki 2,5%-e GDP-st, muidu kärbitakse talle väljamakseid ühtekuuluvusfondidest väljamakseid 495 miljoni € ulatuses. Huvitav, kuidas hääletas meie rahandusminister oma sugulasrahva asjus? Meie globaliseerimise ja eurovastased seostavad seda Ungari liiga iseseisva poliitikaga. Eelneva lingi all on huvitav vaadata Olli Rehni mõttekäiku topeltstandardite asjus - kuidagi tekib tunne, et inimeste ajutegevus saab kahjustatud, kui nad Brüsselisse sõidavad või veel hullem - tööle lähevad. Topeltstandardite jutu aluseks on üleval olnud vaidlus Hispaaniaga: algul taheti maksimaalseks puudujäägiks 4,4% (huvitav küll, kuidas üldse nii, kui kokku on lepitud 3% ja sedagi stabiilse rahandusega olukorras), selle peale ütles Hispaania, et unustage ära, me planeerime 5,8%. Erinevalt Ungarist ütlesid rahandusministrid siis, et "OK, teeme 5,3%". Imelik, miks peab üldse kauplema asjade üle, mis on juba ammu kokku lepitud? Ja need on vaid plaanid - tegelik miinus oli eelmisel aastal 8,5%.
Miks on kõigi suus Hispaania, mille riigivõlg ületab napilt Maastrichti lubatud 60%-i? Esiteks turgude suhtumine: kui EKP koos oma Itaaliast tulnud juhiga on Itaalia võlakirjade hinnad ülespoole saanud, siis Hispaania võlakirjad on palju odavamaks jäänud. Riigis on paljud kulud kohalike omavalitsuste peal, nende aruandluse (sh. võlgnevuse) osas pole kellelgi suurt uskumist, tööpuudus on väga suur ja asi (vähemalt rahaline) halveneb. Siit tekibki tunne, et kas Hispaania ei võitle Portugaliga selle nimel, et saada teiseks riigiks, kes oma kohustusi ei täida.
Soome keele lugejatele Ålandsbank'i juhi Stefan Törnqvist'i otsekohesed arvamused.
Nädala "kõmu-uudis" on jutt sellest, nagu oleks Prantsusmaa president Gaddafilt saadud rahaga oma valimisi finantseerinud. Mis see võlakriisi puutub? Aga seetõttu, et Prantsusmaa poliitikute, Prantsusmaalt tulnud EKP juhi ja Prantsusmaa pankade tegevus on suurelt osalt see põhjus, miks Euroopa rahandus on hetkel seal, kus ta on.
Nädala lõpus käisid suured vaidlused selle üle, kas suurendada ESM-i mahtu. Saksamaa on veel selle vastu. Võimalike kompromissidena on EFSF-i tegevuse pikendamine jm. Muideks, me oleme alati kritiseerinud meie valitsuse arvestusi, millega algul loeti riskiks EFSF-i ja hiljem ESM-i mahtu. Ei pidanud olema eriline geenius, et juba aasta aega tagasi ette näha, et EFSF-i tegevust nii kergelt ei lõpetata.
Meie arvamus on, et praegusel kujul poleks neid kumbagi fondi vaja - nad on vaid maksumaksja raha raiskajad, sisulist võlakriisi likvideerimist (st. siis panganduse stabiliseerimist ja riikide võlgnevuste vähenemist) pole seni nende abil toimunud. Kogu poliitiline tegevus on seni suunatud sellele, et võlanarkomaanidele uut raha leida ja jutustada mingist müütilisest "tulemüürist". Väga lihtne peaks olema aru saada, et riike sunnib praeguses maailmas ja praeguses demokraatlikus süsteemis säästma vaid olukord, kus "raha ei ole". Kõik muu on vaid jutt ja valijate petmine.
NÄDALA VIITED:
Talouselämä: 3 graafikut, mis lubavad uut panganduskriisi.
Talouselämä: Raport Kreeka kohta.
NYT: Ungari trahvimise otsus
WSJ: Euroopa arutas Ungari ja Hispaania eelarve puudujääki.
WSJ: Eurotsooni riigid allkirjastasid Kreeka abipaketi
CNBC: Vastasseis Hispaania planeeritava eelarve puudujäägi osas.
WSJ: Hispaania võlatase on rekordkõrgusel.
Viimaseks: Philipp Bagus'e töö "Euro tragöödia". Pikk ja inglise keeles end mitte väga vabalt tundvale inimesele võib-olla raskelt loetav ülevaade sellest, kuidas (ja miks) me praegusesse olukorda olema jõudnud. Allalaaditav PDF.
13 märts 2012
Võlakriis 10. nädalal
5. kuni 11. märts 2012
Eelmise nädala lõpu Hispaania eelarve puudujäägi "plaani" ühepoolne muutmine leiab teravat vastukaja. Sakslased ütlevad asju otse välja. Jutt selle kohta Talouselämäs.
Soomes püüab selgust saada Perussuomalaiste juht Timo Soini. Tema blogis võib Soome saadud tagatiste teemal lausa järjejutu moodi postitusi lugeda. See teema on piisavalt segane, kuid tundub, et poliitikud petavad rahvast. Nagu öeldakse: "Kus suitsu, seal tuld!"
Arvopaperi kirjutab Goldman Sachsi poolt Kreeka võlgnevuse varjamisele kaasaaitamisest. Juttu on nii panga poolt teenitud kasumist, kui ka sellest, et aidati veel teistki riiki.
Arvopaperi kirjutab ka, et Saksa riigipanga bilansis on meeletu risk, mis võib realiseeruda juhul, kui võlgnikriigid eurotsoonist lahkuvad. Meie ajakirjandus võiks ka teha uuriva artikli, mis aalüüsiks sarnast riski meie keskpanga poolt vaadatuna.
Saksamaa "Bild" ostis ka väikese koguse Kreeka võlakirju, öeldes ette, et ta nendega vahetusprotsessis ei osale. Sellises olukorras on ilmselt veel ka palju reaalseid investoreid, kes pole allunud survele võlakirju vahetada. Sellest teemast võib veel palju vaidlusi tekkida.
Reedel natuke enne USA börside sulgumist tuli välja ISDA otsus, mis ütles, et Kreekas on toimunud credit event. See tähendab, et krediidikindlustuse võlakirjad CDS-d kuuluvad väljamaksmisele. Selle tingimuse vältimise soov oli üks põhjus, miks Euroopa poliitikud kogu seda viimaste aastate lollust on teinud.
NYTimes kirjutab, et järgmine kord Kreeka enam sellist lahendust kasutada ei saa. See tuleneb sellest, et seekord jäeti erainvestoritele lihtsalt suur osa rahast maksmata. Praegusel hetkel moodustavad aga valdava osa võlakirjade omanikest teiste Euroopa riikide maskumaksjad kas siis abifondide, riigipankade või IMF-i kaudu. Nende võlgade mahakirjutamine oleks juba poliitiliselt valulikum. Aga kas see seepärast tegemata jääb?
NÄDALA VIITED:
Talouselämä: Kolm graafikut, mis näitavad, kui palju eri riikide pangad on võtnud raha EKP-st või hoiavad seal üleöö-hoiustel
Eelmise nädala lõpu Hispaania eelarve puudujäägi "plaani" ühepoolne muutmine leiab teravat vastukaja. Sakslased ütlevad asju otse välja. Jutt selle kohta Talouselämäs.
Soomes püüab selgust saada Perussuomalaiste juht Timo Soini. Tema blogis võib Soome saadud tagatiste teemal lausa järjejutu moodi postitusi lugeda. See teema on piisavalt segane, kuid tundub, et poliitikud petavad rahvast. Nagu öeldakse: "Kus suitsu, seal tuld!"
Arvopaperi kirjutab Goldman Sachsi poolt Kreeka võlgnevuse varjamisele kaasaaitamisest. Juttu on nii panga poolt teenitud kasumist, kui ka sellest, et aidati veel teistki riiki.
Arvopaperi kirjutab ka, et Saksa riigipanga bilansis on meeletu risk, mis võib realiseeruda juhul, kui võlgnikriigid eurotsoonist lahkuvad. Meie ajakirjandus võiks ka teha uuriva artikli, mis aalüüsiks sarnast riski meie keskpanga poolt vaadatuna.
Saksamaa "Bild" ostis ka väikese koguse Kreeka võlakirju, öeldes ette, et ta nendega vahetusprotsessis ei osale. Sellises olukorras on ilmselt veel ka palju reaalseid investoreid, kes pole allunud survele võlakirju vahetada. Sellest teemast võib veel palju vaidlusi tekkida.
Reedel natuke enne USA börside sulgumist tuli välja ISDA otsus, mis ütles, et Kreekas on toimunud credit event. See tähendab, et krediidikindlustuse võlakirjad CDS-d kuuluvad väljamaksmisele. Selle tingimuse vältimise soov oli üks põhjus, miks Euroopa poliitikud kogu seda viimaste aastate lollust on teinud.
NYTimes kirjutab, et järgmine kord Kreeka enam sellist lahendust kasutada ei saa. See tuleneb sellest, et seekord jäeti erainvestoritele lihtsalt suur osa rahast maksmata. Praegusel hetkel moodustavad aga valdava osa võlakirjade omanikest teiste Euroopa riikide maskumaksjad kas siis abifondide, riigipankade või IMF-i kaudu. Nende võlgade mahakirjutamine oleks juba poliitiliselt valulikum. Aga kas see seepärast tegemata jääb?
NÄDALA VIITED:
Talouselämä: Kolm graafikut, mis näitavad, kui palju eri riikide pangad on võtnud raha EKP-st või hoiavad seal üleöö-hoiustel
04 märts 2012
Võlakriis 9. nädalal
27. veebruar kuni 4. märts 2012
Nädal algas uudisega, et S&P alandas Kreeka krediidireitingut - selective default (valikulise lepingurikkumise) tasemele. Esmaspäeval enne seda oli Kreeka-paketi kinnitanud Saksamaa parlament. Krediidireitingu alandamise tulemusel ei pea EKP Kreeka võlakirju sobilikuks tagatiseks pankadele laenu andmisel.
Nädala sees tegi ka Soome parlament otsuse Kreeka-paketi osas. Erinevalt Eestist ei trüginud soomlased raha jagamisel esirinda, vaid olid viimased.
Kuu viimasel päeval jagas EKP jälle raha. Seekord €529 miljardit (see summa on suurem, kui keskmise eestlase eluea jooksul Eesti eelarvest läbi käiv raha). Saksa keskpank on kõvahäälselt sellise poliitika vastu ja rõhutab, et pikaajaliselt toob see poliitika tagasilööke.
Nädala lõpus tuli uudis, et Hispaania "suurendas ühepoolselt eelarve puudujäägi plaani". Naljakas sõnastus, kui asi nii kurb ei oleks. Seda siis 4,4%-lt, mis Euroopa Liiduga oli kokku lepitud, 5,8%-le.
Kumb satub enne probleemidesse, kas Itaalia, kel on nüüd oma EKP juht, või Hispaania?
NÄDALA VIITED:
US Today: Viimaste aastate jooksul on keskpangad turule paisanud 9 triljonit dollarit
Tycoon: skeem võimalikest arengutest ja nende tõenäolisusest Kreekas
FT Alphaville: Kellele ja palju on Euroopa Keskpank enne seekordset rahajagamist raha andnud
Nädal algas uudisega, et S&P alandas Kreeka krediidireitingut - selective default (valikulise lepingurikkumise) tasemele. Esmaspäeval enne seda oli Kreeka-paketi kinnitanud Saksamaa parlament. Krediidireitingu alandamise tulemusel ei pea EKP Kreeka võlakirju sobilikuks tagatiseks pankadele laenu andmisel.
Nädala sees tegi ka Soome parlament otsuse Kreeka-paketi osas. Erinevalt Eestist ei trüginud soomlased raha jagamisel esirinda, vaid olid viimased.
Kuu viimasel päeval jagas EKP jälle raha. Seekord €529 miljardit (see summa on suurem, kui keskmise eestlase eluea jooksul Eesti eelarvest läbi käiv raha). Saksa keskpank on kõvahäälselt sellise poliitika vastu ja rõhutab, et pikaajaliselt toob see poliitika tagasilööke.
Nädala lõpus tuli uudis, et Hispaania "suurendas ühepoolselt eelarve puudujäägi plaani". Naljakas sõnastus, kui asi nii kurb ei oleks. Seda siis 4,4%-lt, mis Euroopa Liiduga oli kokku lepitud, 5,8%-le.
Kumb satub enne probleemidesse, kas Itaalia, kel on nüüd oma EKP juht, või Hispaania?
NÄDALA VIITED:
US Today: Viimaste aastate jooksul on keskpangad turule paisanud 9 triljonit dollarit
Tycoon: skeem võimalikest arengutest ja nende tõenäolisusest Kreekas
FT Alphaville: Kellele ja palju on Euroopa Keskpank enne seekordset rahajagamist raha andnud
Tellimine:
Postitused (Atom)