Võlakriis 7. nädalal

13. kuni 19. veebruar 2012

Juba enne seda nädalat oli üleval jutt, et EKP peaks kuidagi ka osalema võlgade mahakandmisel koos erainvestoritega. Liikusid seisukohad, et EKP võiks loobuda sellest kasumiosast, mis tekiks arvestuslikult sellest, et EKP ostis võlakirjad turul odavamalt kui nende nominaalväärtus.

EKP võlakirjade vahetusega seoses on üles kerkinud mõiste CAC (collective action clause) - seda võiks tõlkida kollektiivse tegutsemise tingimusena. Selle punkti alusel tahavad poliitikud suruda kokkulepetesse ka neid võlakirjade omanikke, kes muidu kokkuleppega nõus pole. Oma võlakirjade vahetusega tahab EKP ennast sellest riskist vabastada - tulevikus ei puudutaks võlgade mahakirjutamised siis EKP-d (vähemalt CAC-tingimus). Kreeka üritab CAC-tingimust ka oma seadustes rakendada. Üldiselt alluvad Kreeka võlakirjad erinevate riikide seadustele ja hiljemalt praegu saavad võlausaldajad aru, et võlakiri ja võlakiri ei ole võrdsed. Seda just erinevatel võlakirjadel rakendatavate erinevate seaduste tõttu.

Lihtsas eesti keeles siis: selle asemel, et püüda võlga tagasi maksta, on asutud juriidilise trikitamise teele.

Üleval on veel soovid, et osa kahjumist kannaksid riikide keskpangad (mitte üllatavalt surub seda "lennukikandjaid" müüv Kreeka pankade emapankade kodumaa Prantsusmaa). Osad riigid nõuavad abi jagamist osadeks, millest osa puhul vaadataks, mida Kreekas tehakse peale kevadisi valimisi.


NÄDALA VIITED:
Bloomberg BW: EKP sammud võivad kahjustada teisi võlausaldajaid, samuti käivitada CDS-d
Bloomberg BW: Saksamaa tahab abi andmise ja võlakirjade vahetuse ühe otsusega teha.
Zerohedge CAC-teemal
Reuters CAC-st

Võlakriis 6. nädalal

6. kuni 12. veebruar 2012

Juba ei tea mitmendat korda räägiti, et nädala algus on viimane tähtaeg Kreeka-poolsete kokkuhoiumeetmete kokkuleppimiseks.

Nädala jooksul käis võitlus selle üle, et näidata muule Euroopale, nagu tahetaks kokku hoida. Avalikult kasutati retoorikat, et neil on vaja otsust parlamendis, et Euroopalt raha saada. Seda, et kokkuhoiumeetmeid on neil endale vaja, ei kiputa mõistma.
Reedel said poliitilised jõud omavahel kokkuleppe, pühapäeval kinnitas selle ka parlament.

Mulle meeldis üks eile Twitterisse kirjutatud lause:

I dont see how the EU is going to give Greece more money when they promise to fight EU after the elections and just voting yes to get money.

Naljakas on, kui kurb ei oleks, et 130 miljardilise lisapaketi saamiseks tehti kokkuhoiuprogramm natuke üle 3 miljardi.  Peaminister räägib muinasjutte, kuidas Kreeka majandus järgmistel aastatel mitmeid protsente kasvab (analoogne jutt oli Euroopas juba 2010. aasta suvel) jne.

Euroala võlaturg on sügisesest EKP "rahasajust" alates päris palju stabiliseerunud. See on hea. Samas peab mõtlema, mis olukorras tegelikult muutub ja kas asi läheb iseenesest paremaks või pobleemid hoopis süvenevad.
EKP laenas sügisel LTRO raames pankadele odava intressiga ligi pool triljonit eurot. Veebruaris on tulemas uus voor, kus pangad "odavat" raha saavad. Eesti ajakirjanduses on jooksnud läbi prognoos, et järgmises voorus võetakse paarsada miljardit eurot. Mina arvan, et uus voor palju väiksemaks, kui esimene,  ei jää, pigem vastupidi. "Arvopaperi" on avaldanud loo "tasuta lõunast". Seal tuuakse välja seisukoht, et selle asemel, et võtta riske vaid raskustese sattunud pankades, võtab EKP kogu panganduse (ja läbi selle ka kõikide võlglasriikide) vastu "üle mõistuse" riske, mida ei oska täpselt keegi hinnata. Tuletan meelde, et EKP on ühte või teistpidi kõikide Euroopa maksumaksjate või üldse kõigi elanike "omanduses" olev institutsioon, mille tehtud lollusi peavad eelnimetatud kunagi kinni maksma.

Ise näen ühte teist skeemi, mille tõttu selline raha jagamine ohtlik on. Turu kriisiolukorras rahaga üleujutamine täidab stabiliseerivat rolli ja ei ole ülemäära riskine, kui raha saajad (ehk need, kes selle peaks kunagi tagasi maksma) jäävad lõdvenenud rahaturu olukorras suure tõenäosusega pikaajaliselt ellu. Hea tahtmise korral võib seda kriteeriume täitvaks pidada USA riiki, mille võlakirju Föderaalreserv meeletutes kogustes kokku on ostnud.
Kui nüüd mõelda aga EKP tegevuse peale:
Päris suure osa odavast rahast võtsid Lõuna-Euroopa pangad, mis ostsid selle eest oma koduriikide võlakirju. Internetis on päris palju kirjutisi selle kohta, et neid mõjutati seda tegema. Kui nüüd needsamad riigid tahavad mitte näiliselt vaid tegelikult oma eelarveid tasakaalu viia (lõpmatul ju nende tegevust kõrvalt ei finantseerita), samas suutmata palkasid ja kulude nominaalsuurust vähendada, siis ainuke võimalus on oma valuuta kasutuselevõtt ja selle pidev juurdetrükk. Selles olukorras on aga kõik nende riikide pangad majanduslikult ühe hetkega pankrotis. Kes maksab aga siis tagasi EKP rahad?


NÄDALA VIITED:
WSJ: Kreeka kulukärbe
Welt Online: Parlament hääletab kokkuhoiu üle, Ateena on tules
FT: Uudis kokkuhoiuotsusest
VOX: EKP triljoni eurone panus
Kahjuks on rahapoliitika Europas muutunud sarnaseks pokkeriga, sellest ka samad terminid.

Võlakriis 5. nädalal

30. jaanuar kuni 5. veebruar 2012

Eelmise nädala lõpul käis Saksamaa välja nõudmise, et EL saaks kontrolli Kreeka eelarve üle. Kreeka regeeris sellele väga ägedalt, Saksamaa on hiljem selle koha pealt vait olnud.
Kreeka on oma halvast olukorrast hoolimata saavutanud poliitiliselt nõudja rolli. Nõutakse raha juurde, ähvardatakse, nõutakse ka EKP poolt nõuete mahakirjutamist. Selliseid sõnavõtte on nii valitsuse seest, kui ka Õigeuskliku kiriku juhtide poolt.
Euoopa juhtidel hakkab vähehaaval küllalt saama sellest, et lubadusi ei täideta ja pidevalt raha juurde nõutakse.
Nädala lõpul kirjutas Reuters, et võlgade mahakandmise kokkuleppe sõlmimise takistuseks on see, et selle kokkuleppe eelduseks oleks uue Euroopa lisaraha saamise kokkuleppimine, kuid see ei toimu enne, kui Kreeka poliitikud on jõudnud kokkuleppele kokkuhoiumeetmetes.
Paneb imestama see Euroopa poliitikute pimedus: mingi aeg antakse raha ja lepitakse kokku järgnevas tegevuses. Kui on käes juba järgmise rahasumma üle otsustamise eelõhtu, siis ollakse olukorras, milles Kreeka pole midagi teinud. Algab "lehmakauplemine" Kreeka sees ja teiste riikide poliitikutega. Seda kauplemist saadavad pidevad Kreeka-poolsed ähvardused ja nõudmised. Kui jõutakse mingilegi sõnade tasemel kokkuleppele, antakse raha ja kõik venib edasi kuni järgmise rahasumma eraldamisele.
Kuidagi mõistlikum oleks variant: kui on uue lisaraha vajadus, siis hinnatakse vahepeal tehtud reforme ja kui need on olnud piisavad, siis antakse raha. Muul juhul jääks raha lihtsalt andmata. Ähvardusele pankrotti minna ja raha mitte maksta peaks vastama kokkuleppega, et oma võlgu mittemaksva riigiga lõpetataks igasugune majanduslik läbikäimine. Läänes on levinud ju seisukoht, et terroristidega läbi ei räägita.

NÄDALA VIITED:
BI: Kes oleksid kaotajad Kreeka pankroti korral.
REUTERS: Euroopa võla, eelarve ja tööpuuduse kaart

Võlakriis 4. nädalal

23. kuni 29. jaanuar 2012

Nädal algas, täitmata olid poliitikute lubadused Kreeka laenuleppe asjus.

Mitmetes analüüsides jooksis läbi, et kokkuleppe sõlmimise üheks suureks takistajaks on EKP Kreeka võlakirjadesse paigutatud raha. Paljud juristid väidavad, et selle mahakirjutamine oleks euroala riigi rahaline toetamine, mis on regulatsioonidega keelatud. Samas on ka selge, et EKP ei ole finantsiliselt nii tugev, et selliseid mahakirjutamisi endale lubada. Kui nii palju raha kantaks maha juba Kreekas, mis siis võib juhtuda Itaalias? Kas EKP muutub ise maksejõuetuks.
Samas võib aru saada erainvestorite positsioonist läbirääkimistel - miks peavad nemad nii palju maha kirjutama, kui teised laenuandjad seda ei tee?

Juba kuid tagasi oli olemas võimalik riskise "mängu" mehhanism: oleks pidanud ostma turult suure koguse võlakirju (hind oli ca 1/3 selle nimiväärtusest), sama koguse peale oleks pidanud ostma ka CDS-e (võlakindlustus). Siis oleks võinud hakata ajama kindlat joont, et Kreeka oleks pidanud need võlakirjad 100% kinni maksma, kokkuleppele poleks läinud. Mingis olukorras oleks tehtud ilmselt erandleping ja võlg kogu leppe huvides ühele investorile salaja ka kinni makstud. Kui seda poleks tehtud, siis oleks pidanud asja kohtusse viima, nii et lõpuks oleks CDS-d rakendunud. Matemaatiline võit mõlemal juhul üle 100%. See skeem ei ole eriline geniaalsus, ei saa välistada, et seda ka rakendati.

Nädala lõpupoole tulid uued uudised võlaleppe sõlmimiselt. Saksamaa hakkas ajama joont, et uue raha eraldamisel peaks EL saama kontrolli (või vähemalt vetoõiguse) Kreeka eelarve osas. Nädala lõpus jõudis Kreeka teha selle peale avaldusi, et see ei ole mõeldav. Kas sellega lõpebki Kreeka abistamine teiste euroriikide poolt?

NÄDALA VIITED:
Talouselämä: Tipp-professor: LTRO on vale, süvendab vaid probleemi.
Reuters: Saksamaa tahab kontrollida Kreeka eelarvet
Guardian: Kreeka tõrjub Euroopa kontrolli oma eelarve üle.

Võlakriis 3. nädalal

16. kuni 22. jaanuar

Nädala alguses tuli eelmise nädala lõpu riikide reitingu alandamise järg - S&P alandas ka EFSF-i reitingut.

Nädal kulges analoogselt eelmisega: nädala jooksul otsis EKP poolt turule paisatud raha endale kohta ja seega osteti võlgnikriikide võlakirju. Ka euro tõusis dollari suhtes. Väliselt tundus kõik nagu rahulik.

Reedel ei olnudki vaja eelmise reedega sarnast uudist (siis vähendati paljude riikide võlareitinguid), euro ja Euroopa võlakirjad hakkasid langema. See näitab ikka veel suurt ebakindlust Euroopa võlgnikriikide suhtes. Tegelikult ei peaks ju lühiajaliselt suuri kartusi olema, sest EKP LTRO on ju mõeldud 3 aasta peale ja selle aja jooksul on raha pakkumine turul märgatavalt suurem. Aga ebakindlus ei lähe niipea üle.

Reede õhtul tuli siis ka kohustuslik negatiivne uudis: eralaenajad lahkusid Kreekast läbirääkimistelt. Mõlemad pooled seletasid küll, et läbirääkimised ei katkenud ja neid peetakse telefonitsi veel edasi, kuid fakt on, et juba nädalalõpuks loodetud kokkulepet sel ajal veel ei tulnud.

NÄDALA VIITED:

WSJ: läbirääkimiste takerdumisest
WSJ: EKP otsib alternatiivi võlakirjade ostmisele
CNBC: S&P alandas EFSF-i reitingut

Võlakriis 2. nädalal

9. kuni 15. jaanuaril 2012

Nädal ei alganudki eriti närviliselt. Närvilised olid signaalid vaid Ungari ja Kreeka abikõnelustelt.

Euroopa Keskpanga (EKP) detsembris antud suur likviidsussüst (LTRO) on oma mõju avaldamas: enamuse probleemsete Euroopa riikide võlakirjade tootlused vähenesid neljapäeva õhtuni. Massimeedias oli neljapäeva õhtul populaarne juba arutelu, kuidas investeerimine nende riikide võlakirjadesse võiks mõistlik olla.

Reedel tuli siis kõiki maa peale tagasi toov "pommuudis", mis tegelikult oli teada juba ammu: enne USA börsipäeva algust levis info, et päeva lõpus alandab S&P paljude Euroopa riikide reitinguid. Prantsusmaa rahandusministeeriumi ametnik kinnitas, et neile teadaolevalt on üks nendest riikidest ka Prantsusmaa.

Peale USA börsipäeva lõppu tuli välja siis ka uudis ise. Peale seda on Euroopasse jäänud vaid 4 tippreitinguga (AAA) riiki: Luksemburg, Holland, Saksamaa ja Soome. Meie valitsus võib hõisata, sest ka meie reiting jäi samaks.

Mida siis reitingute alandamine endaga kaasa toob? See loob suuremaid pingeid nende riikide (sh. ka Prantsusmaa) kulutuste rahastamisel. Prantsusmaa reitingu alandamine muudab tõenäoliseks ka EFSF-i reitingu alandamise ja üldse selle institutsiooni usaldusväärsuse. Kui poliitikud oleks mõistlikud, siis nad teeksid sellest lõpuks oma järeldused. Tõenäolisem on aga, et vähenenud usaldusväärsust püütakse uuesti tõsta garantiide suurendamisega vms.




NÄDALA VIITED:
S&P (Standard & Poors) riikide reitingud
WSJ reitingute alandamisest

Võlakriis 1. nädalal

2. kuni 8. jaanuar 2012

Aasta lõpus tõi EKP turule ajutise stabiilsuse oma poole triljoni euro suuruse likviidsussüstiga.
Aasta algul kulges kõik veel rahulikult, taustal vaid uudised, kuidas Hispaania ületas eelarve puudujäägi prognoosi kolmandiku võrra (üle 8 miljardi 6 miljardi asemel), Ungari läks oma seaduste uuendamisega tõsisesse vastuolusse IMF-i ja EL-ga, kelledelt raha vajab.
Kõik ootavad Merkeli ja Sarkozy kohtumist 9. jaanuaril. Nagu see kõigist eelmistest erinev saaks olla ja midagi tõsiselt muuta.
Turud avaldavad isegi sellisel mitteaktiivsel ajal oma arvamust vaid võlakirjade tootluse suurenemisega:
Hispaanial nädalal lõpuks 5.65% (tõus nädalas ca 10%),
Holland alustas aastat 2.18% juures, käis nädala sees isegi 2.33% juures.
Itaalia 7.2% juures, kuigi tugiostudega saadi see vahepeal 6.9% kanti



NÄDALA VIIDE:
Keskpankade bilansid majanduse "stimuleerimise" käes