Valimiste järgse päeva uudiste põhirõhk on faktil, et suur edu saatis opositsioonis olevaid jõude, mida võib nimetada alates parem-äärmuslastest, euro-vastasteks kuni euro-skeptikuteni. Väga ilmekas oli see trend Ühendkuningriigis ja Prantsusmaal.
Eri liikumised eri riikides on väga erineva sõnumiga, kuid mina võtaks seda kokku seisukohaga: see, kuidas ja kuhu liigutakse, ei ole hea ja õige. Järjest rohkem inimesi hakkab selliseid mõtteid toetama. Tegelikult on süvenev arusaam, et tuleb mõelda, mida on meile vaja, mitte jooksta kõrgemalt ette antud sihtmärgi suunas, väga headmeelt valmistav. Ei ole ju nii raske aru saada, et Euroopa inimeste vajadus ja huvi on majanduslik heaolu ja riikidevahelised pingevabad suhted, mitte mingi bürokraatide poolt peale sunnitud moodustis (EL tsentraliseeritud kujul). Jah, tugeva struktuuriga EL on kasulik, kui see neid eesmärke täidab, kuid kahjuks on praktika näidanud viimasel ajal sageli vastupidist.
Opositsiooni edu ei saa lugeda ühe teguri mõjuks. Sõnumina on seal alates võõrtööjõu vastasusest, kuni EL-i bürokraatia ja ebademokraatliku käitumise kritiseerimiseni. Valijad ei analüüsi asju ilmselt lõpuni (see polegi nii lihtne), kuid inimesed tunnetavad, et neil ei lähe majanduslikult nii hästi, kui võiks. Seega toetavadki nad erinevaid poliitilisi jõude, kes pakuvad probleemidele seletusi (sageli mitte lahendusi). Kui samas EL-i juhtivad jõud püüavad oma eelneva tegevusega tekitatud probleemidest välja tulla vaid eelnevat, häid tulemusi mitte toonud, tegevust süvendades (Cameron: "More of the same." - kõne
ka siin eespool), siis see tekitabki kõigis mõtlevates inimestes vastuseisu.
Sellised tulemused vähendavad minus euroskeptilisust (mitte segi ajada eurovastasusega), sest kui Euroopas tervikuna hakatakse järjest rohkem mõtlema selle üle, mis on valesti, siis on tõenäosus, et asju paremaks muudetakse, suurem. Nii on EL-l veel lootust.
Eestis seevastu on selline areng alles väga alguses. Kriitikat EL-i vastu tuleb väga kitsalt rindelt. Seda sageli inimestelt, kelle veel hiljuti kirjutatud seisukohad ei kannata mitte mingit kriitikat.
Üks tähelepanek, mida enne valimis ma ei kirjutanud, sest see ei näita tegelikult, kes oleks parem saadik europarlamendis (see ei eristanud tegelikult erinevaid kandidaate). Seda enam, et pea kõik, kes said, kasutasid seda argumenti. Mõttelaadina on see aga hirmutav.
Meil oli enne valimisi üheks levinud argumendiks: "Meie erakonna saadikud kuuluvad Europarlamendis ... fraktsiooni. See fraktsioon on seal väga suur, seega meie siesukohtadel on suur mõju. Valige meid!"
Viime sama loogika 25 aastat tagasi. Loodetavasti paljud suudavad veel meenutada seda aega, mil NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) oli veel kõikvõimas, kuid hakkas juba tekkima opositsioonilist mõtlemist.
"Meie saadikud kuuluvad NLKP ridadesse. See on Nõukogude Liitu absoluutselt kontrolliv partei. Seega meie seisukohtadel on suur mõju. Valige meid!"
Huvitav, kuidas ennast rahvuslasteks pidavad poliitikud sellisesse paralleeli suhtuvad?
Raul Tagaväli
