21 november 2011

Võlakriis 46. nädalal

14. kuni 20. november 2011

Alles pühapäeval olid kõik innustunud uuest Itaalia valitsusest, teist Super-Mariot (uus Itaalia peaminister Mario Monti) kiideti taevasse. Esmaspäev tõi turud tagasi reaalsusesse - Itaalia võlakirjade müügil pidi riik maksma laenu eest pea protsendi jagu rohkem kui eelmine kord.
Nädala esimene pool püsis veel suhteliselt neutraalsena, kuid teisel poolel ründas jälle pessimism. Järjest rohkem on hääli, et Lõuna-Euroopa ei suuda kuidagi hakkama saada turul tegutsedes. Siin ei aita, kui meedia poolt meeste nime ette "super" panna.  Muideks, see õige Super-Mario oli torumees - nendest oskustest jääb praeguse kriisi puhul ilmselt väheks.
Nädala lõpu poole liikus info, et EKP plaanib kulutada ca 20 miljardit eurot (EKP sissemakstud kapital on seejuures ca 10 miljardit eurot) iga nädal, et võlakirjaturgusid natukenegi tasakaalus hoida. Järjest rohkem jõutakse arusaamisele, et lahenduse jaoks on vaja mingit tsentraalset finantseerimist - on see siis EKP lisalaenud või eurovõlakirjad. Esmaspäeval oli Soome televisioonis saade MOT (need saated tulevad vähemalt tekstina ka YLE veebis paarinädalase viivitusega saadavaks), milles toodi välja huvitav nüanss - keskpank on laenu andjana halvas positsioonis, kuna see ei saa riikidele eriti tingimusi seada. Küll saaksid seda aga teised valitsused. See praegune pea liiva alla peitmine Saksamaa poolt on kergelt imelik - ühelt poolt aetakse nagu seda joont, et kõik peaksid oma kohustustega ise hakkama saama, kuid teisalt käib varjatult lõunariikide finantseerimine ilma konkreetsete tingimusteta. EKP juhtide juttusid, et tuleks nii või naa teha, ei saa lugeda konkreetseteks tingimusteks, vaid on ikka töö avalikkusele meedias ja oma tagala kindlustamine.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar