Võlakriis 16. nädalal

16. kuni 22. aprillil 2012

Nädal algab, tähelepanu ikkagi Lõuna-Euroopa riikide peal. CNBC kirjutab, et "Monti sära on tuhmumas": kui Itaalia sai eelmisel sügisel uue peaministri, siis kiideti teda taevani, ei usutud, et ta saaks midagi valesti teha või millegagi mitte hakkama saada; nüüd on ta reformid aeglustunud, osalt ka seetõttu, et pea kõik on nende vastu. Artiklis viidatakse veel majandusteadlastele, kes soovitavad praegu mitte kokku hoida, vaid kulutustega arengut luua. Huvitav, mida nad kulutada tahavad?
Turud reageerivad sellele muidugi võlakirjade hindade langusega (tootluse tõusuga).
Hispaania võlakirjade tootlus käis jälle üle 6%. Hispaania riigivõla CDS-d (kindlustus) hind käis ära rekordkõrgusel. CNBC kirjutab, et EKP ei soovi neid võlakirju osta, kuna mida suurem osa neist on keskpanga omanduses, seda suurem kaotus ähvardab erainvestoreid. See loogika lähtub eeldusest, et keskpank võlakirjade mahakandmisel ei kannata. Olukorras, kus suur osa LTRO-st läks Lõuna-Euroopa pankadele, keskpank on ostnud nende riikide võlakirju, mille hind ei saa ostuhinna tasemele jääda, on keskpank pannud ennast täiesti ebamõistliku riski alla ja pole mõtet eeldada, et keskpank laenu restruktureerimise käigus ei kaota. Ma ei saa jätta kordamata - rahva rahaga ei tohi selliseid tobedusi teha.
Talouselämä kirjutab artiklis "Päikeserandade sotsialism võib Hispaaniale kalliks maksma minna", et kuna omavalitsused ei saa ise oma kulude kontrollimisega hakkama võib keskvalitsus nende autonoomiat juba lähiajal piirata.
Bloomberg kirjutab teisipäeval, et Euroopa aktsiad tõusid, kuna Hispaania võlakirjamüük oli positiivne. See uudis käis nädala jooksul meediast kahel puhul läbi: jutt oli, et võlakirjaoksjon oli edukas (oli jah, sest võlakirjad müüdi maha), samas numbrid näitavad võlakirjade meeletut odavnemist: teisipäeval oli 12-kuuliste tootlus 2,623% eelmise korra 1,418% vastu ning 18-kuulistel 3,11% eelmise korra 1.71% vastu. Minu arvutus ütleb, et viimaste intressitõus 20. märtsi oksjoniga võrreldes üle 80% - kuidas saab keegi seda heaks või edukaks nimetada. Pigem näitavad sellised numbrid, et midagi halba on tulemas.
Järgmisel päeval, kolmapäeval, kirjutab soomlaste Arvopaperi, et "EKP-l ei ole muud võimalust, kui toetada ostudega Hispaania võlakirju".
Talouselämä kirjutab:
"See on juba tüüpiline Europpa võlakriisis, et esmalt mingi maa lubab tugeva kokkuhoiuga eelarve puudujäägi kontrolli alla saada. Siis, natuke hiljem, hakatakse lubadustest loobuma.
..."
Itaalia lükkab edasi oma eelarve tasakaalustamise tähtaegu. Õnnetuseks on ka Soome peaminister suutnud kusagil öelda, et Itaalia teeb õigeid asju - nüüd on meedia tal kallal.
Itaalia oma esialgsetest plaanidest loobumisest kirjutab ka CNBC ja meie E24.
Eestikeelne pealkiri oleks olnud vist küll parem: "Itaalia tõstab käed ja annab alla!" Mida tähendab praeguses olukorras, et lükkame tähtaegu paar aastat edasi - see tähendab, et loobume tegevusest ja loodame, et teiste riikide ja jumala abiga jääme ellu. Jumal pidi teadupärast aitama neid, kes ka ise ennast aitavad. Teised Euroopa riigid nii targad pole, kuid ka nende rahakott ei kannata Itaalia päästmist välja.
Ega õnnetused tule ühekaupa - ka Portugal ei ole enam kindel, et suudab 2013 aastal rahaturgudele tagasi tulla.
Neljapäeval "õnnestub" Hispaanial juba teisel võlakirjaoksjonil nädala jooksul märgatavalt kõrgemat intressi maksta. 10-aastatse võlakirjade intress tõusis 5,403%-lt 5,74%-le. 2-aastastel 2,069%-lt 3,46%-le.
Reedel tuleb aga uudis, et poliitikud on saanud IMF-i kriisifondi juba 430 miljardit dollarit. Kuidagi tundub, et poliitikud elavad teises maailmas ja tegelevad teiste asjadega - äkki oleks parem, kui nad kõik pensionile läheks, siis jääks raskustes riikidel vähemalt osa raha vabaks laenude tagasimaksmiseks.


NÄDALA VIITED:
Talouselämä: Kaks graafikut - Lõuna-Euroopa tööpuudus ja majanduskasv enne ja pärast euroga liitumist
BI: Hispaania pankade "halbade laenude" graafik

Võlakriis 15. nädalal

9. kuni 15. aprill 2012

Nädal läheb käima juttudega Hispaania kohta. Nüüd on sellega liitunud ka meie põhjanaabrid. Talouselämä kirjutab.
Kui võtta turu liikumist lainetena (mida see ka kindlasti on), siis praegusel hetkel tundub, et Hispaania osas on kõik allapoole vajumas: tuleb negatiivset infot ja hinnanguid, kogu (ka tava)meedia kritiseerib Hispaaniat. Sellisel hetkel on selle riigi valitusel raske midagi teha, isegi, kui asju õigesti tehakse - Lõuna-Euroopas see kahjuks tavaliselt nii pole.
Arvopaperi kirjutab, et EKP tuleb tagasi võlakirjaturule.
Nädala keskel kirjutab Talouselämä viitega Financial Timesile, et Soros ütleb, et "Eurokriis on endisest tapvam". Sorose soovitustega majanduse osas ei saa alati nõustuda, kuid väide, et LTRO tegi olukorra veel halvemaks kogu eurole, on tal õigus.
Nädala keskel tõusevad ka Itaalia võlakirjade tootlused.
Eesti Ekspressis kirjutab Sulev Vedler ESM-i viimisest Riigikohtusse. Artiklist on lõpuni raske aru saada, kas ajakirjanik mõtleb tõesti igat lauset, mida kirjutab või on tegemist irooniaga. Ise tahaks uskuda seda teist.
Pragmatic Capitalism kirjutab Hispaaniast. Sealne suur probleem on, et paljud eelarvelised kulutused on kohalike omavalitsuste kohustuseks. See muudab keskvalitsuse võimalused kokkuhoiupoliitikat teha väiksemaks.

Nädal möödus ilma suurte sündmusteta, kuid näha on uute probleemide kerkimine. Kogu maailma tähelepanu tundub olevat suunatud Hispaaniale (vähem Itaaliale). Nende riikide poliitikute käitumine ei ole poliitikutele omaselt olukorra raskust arvestades piisav. Hea näide on E24-s toodud viide FT artiklile, milles tuuakse ära Sarkozy rünnakud sellesama väljaande suunas. Prantsusmaa presidendi arvates ei ole õige anglosaksi mudeli õigemaks pidamine. Ise kipuks küll pigem hr. Sarkozy'le vastu vaidlema: praegune võlakriis on väga ilmekalt näitamas Euroopa anglosaksi ja romaani osade erinevat hakkamasaamist probleemidega, millega see romaani osa (ka Kreeka võiks nii ajaloolise kui majandusliku seose tõttu sinna alla panna) pole küll hiilanud.

Võlakriis 14. nädalal

2. kuni 8. aprill 2012

Nädala algul kirjutab Arvopaperi, et EKP juht Mario Draghi peab vastama sakslastele (EKP nõukogu liikmetele), kes ütlesid, et EKP peaks oma rahapakkumist vähendama (siis pankadele antud raha tagasi kutsuma - mina ei saa aru, kuidas seda 1 triljoni mõju tasakaalustamist teha saaks).
Samal päeval kirjutas Talouselämä, et Kreeka pankadest põgenevad hoiused. See on ka loogiline, sest kuigi Kreeka sai teistelt riikidelt raha ja EKP programmi esimese rahajagamise ajal anti Kreeka pankadele laene, on olemas reaalne ohustsenaarium: Kreeka ei suuda oma eelarvekulusid euros kontrollida (kuna ei suudeta kulude nominaalsummasid vähendada, sellises olukorras peab devalveerima, eurot nad devalveerida ei saa, seega peab minema tagasi oma valuutale) - selles olukorras on pankade siseriiklik äri kohalikus valuutas ja väliskohustused euros. See tähendab pankadele kohest maksejõuetust. Loomulikult on selles olukorras mõistlik oma sääste hoida kusagil mujal kui Kreeka pankades.
CNBC kirjutab teisipäeval prognoosist, et Hispaania võlgnevus suureneb käesoleval aastal 68.5%-lt 79.8%-le SKT-st. Tõus rohkem kui 10%. Seni on ka neil tegelik tulemus tavaliselt prognoosidest halvem olnud.
Juba järgmisel päeval on uudis ka meie Delfis, et Hispaania laenukulud on taas tõusmas - seda näitas siis kolmapäeval toimunud võlakirjade oksjon.

Võlakirjade juures tuleb tähelepanu pöörata veel ühele asjaolule:
Võlakirjade tootlus (intress) on üldjuhul lühiajaliste võlakirjade puhul palju väiksem kui pikaajaliste puhul. Siin tekib kiusatus võtta laenu lühiajaliselt ja siis seda tihedamini uuendada. See idee võib olla kasulik juhul, kui on mingi lühiajaline probleem ja on alust arvata, et tulevikus intressid langevad. Samas on oht, et kui tulevikus ebastabiilsus kasvab, siis refinantseerimist vajavate lühiajaliste laenude lisakogus võimendab ebastabiilsust veelgi. Praegusel hetkel tundub mulle, et Lõuna-Euroopa poliitikud on just seda teed minemas. See on demokraatlikus süsteemis kasulik ka seeläbi, et selline lähenemine võimaldab hetkel oleval valitsusel oma laenukulusid vähendada tulevaste arvel. Samas see "pomm", mis tulevikku jäetakse, on palju suurem.
Lisan teema illustreerimiseks USA (analoogne, kuid veelgi suurem on hinnaerinevus finantsraskustes riikide võlakirjade puhul) 10-, 7-, 5- ja 2-aastaste võlakirjade tootluste (intresside) liikumise viimase mõne aasta jooksul:

Kreeka ei jõua ikkagi kokkuleppele nende võlausaldajatega, keda ei saadud suruda kokkuleppesse (võlakirjad alluvad teiste riikide seadustele). Tähtaeg nende võlakirjade eest maksmiseks on 15. mai. Kuna summad on suhteliselt väikesed, siis nende võlakirjade omanikud loodavad, et Kreeka teeb erandi ja maksab neile täissumma. See poleks summana iseenesest suur, kuid tekitaks nende võlausaldajate poolt, kes pidid suure osa oma võlast maha kirjutama, suurt pahameelt. 

Kolmapäeval jättis EKP intressid muutmata, Draghi ütles, et väljumine LTRO-st ei ole veel vajalik. Põhjenduseks on hulk juttu, et halb majanduslik olukord hoiab inflatsiooni ohjes jne. Iseenesest on see õige, kuid ajalugu on näidanud, et keskpangad ei jõua kunagi reageerida õigeaegselt. Lisaks muidugi see, et praeguses olukorras, mil Euroopa majandus vajaks ümberstruktueerimist, hoitakse EKP dopingu abil elus mitteelujõulist majanduse osa - selle ebaõige otsuse peab keegi kunagi kinni maksma.

Nädala jooksul tõusid nii Itaalia kui Hispaania võlakirjade tootlused. Seega EKP suurest rahajagamisest piisas turgude stabiliseerimiseks vaid üheks kuuks (raha anti pankadele veebruari viimasel päeval). EKP peab ilmselt jälle turule sekkuma. Kas poliitikud ja pangajuhid ei saa tõesti aru, et turgude rahustamine tempos 1 triljon eurot kahe kuu peale ei ole jätkusuutlik isegi mõne kuu jooksul?

NÄDALA VIITED:
FT Brüsseli Blogi: Lisa imbunud informatsiooni, seekord Itaalia kohta.

Võlakriis 13. nädalal

26. märts kuni 1. aprill 2012

Nädala algul ütles Itaalia peaminister Mario Monti, et Hispaania võib sütitada uuesti võlakriisi. Imelik avaldus Itaalia peaministrilt, nende huvi peaks olema hetkel rääkida, et asi on korras ja stabiilne. On ju selge, et EKP rahasüsti mõjude kadumisel läheb võlakirjaturul seis halvemaks. Ilmselt leidis Itaalia peaminister, et nii saab survestada teiste Euroopa riikide juhte abifonde suurendama. Samast artiklist võib lugeda, et Saksamaa juhtkond on juba loobunud vastuseisust ideele kahte fondi korraga töös hoida.
Samal ajal, kui romaani riigid püüavad mõjutada päästefondide mahtusid suurenemise suunas, on Kreeka endiselt hädas oma võlakirjade vahetusega. Probleemi põhjuseks on, et kõik võlakirjad ei ole reguleeritud Kreeka seadustega, seega ei saa nad tagantjärele võlakirjade tingimusi muuta ja võlakirjade omanikke survestada. Võimalikud kohtuvaidlused võlakirjade omanikega võivad tähendada seda, et Kreeka ei saa tulla tagasi võlaturgudelt laenama, samuti on IMF-l piirangud sellistes vaidlustes olevatele riikidele laenamisega.
Nädala sees käivad kõvad spekulatsioonid päästefondide mahtude üle. Saksamaa on oma algsest jäigast hoiakust loobunud.
Reedene, rahandusministrite kohtumise, päev algab uudisega, et Saksa keskpank ei aktsepteeri enam tagatisena raskustes olevate riikide võlakirju. Ühelt poolt on see mõistlik samm, samas ei aktsepteerita vaid nende riikide, mis on juba abi saanud, võlakirju. Mis saab aga tagatiseks antud võlakirjadest, mille puhul probleemid on tekkimas? Äkki oleks mõistlik kehtestada valem, millega tagatis arvestataks koefitsendiga, mille leidmisel arvestataks riigi võlgnevust ja eelarve puudujääki. Selle (siis tagatiseks võtmiseks keeldumise) õiguse andis EKP. Kuidagi imelik on, et EKP annab selliseid õigusi. Kes on omanik - kas riikide pangad või EKP? Sama tuleks välja, kui suvaline aktsiaselts hakkaks oma aktsionäridele tegutsemise reegleid ette kirjutama.
Reedel oli Talouselämäs graafik, milles on näidatud seos näitajate moonutamise ja võlakindlustuse väärtpaberite CDS-de hinna vahel eri riikidele.
Samal päeval räägib Kreeka peaminister, et võib-olla on vaja ka kolmandat päästepaketti.
Rahandusministrite otsusel saab päästefondide mahuks 700 miljardit eurot. Sellest 500 miljardit on ESM-i maht ja 200 EFSF-i raames välja antud laenud.
Juba pühapäeval kirjutab Talouselämä, et EKP päästeprogramm hakab ununema ja Itaalia vajub jälle.

NÄDALA VIITED:
REUTERS: Eri riikide rahandusministrite seisukohad enne kohtumist

Võlakriis 12. nädalal

19. märts kuni 25. märts 2011

Vahepealne nädal on nii kiiresti möödunud, et selle nädala kirjutis jäi hiljaks. Et tulevikus oleks ikkagi võimalik näha, mis teemad üleval olid, püüan nädala jutu veel tagantjärele kirja panna.

Nädal algas sellega, et oksjonil püüti välja selgitada, palju siis ikkagi Kreeka võlakirjade omanikud kaotasid, et sellest tulenevalt panna paika, palju CDS-de eest raha välja makstakse. Makstakse ca 78% nimiväärtusest, jutt sellest WSJ-s.

Kirjutis CNBC-s: Moraalne laostumine Kreeka asjas. Tuuakse välja õige mõte, et Kreeka laenud oleks pidanud restruktureerima juba 2 aastat tagasi.

Nädala keskel tõusis (põhiliselt sakslastest EKP juhtkonna liikmete poolt) üles teema, et Euroopa Keskpanga poolt LTRO raames välja antud raha on destabiliseerimas euroala hinnastabiilsust. On üleskutsed LTRO tagasipööramisest. Imelik (ja ka kahju), et mõistuse hääl jõuab Euroopas kohale alles nii hilja. Tegelikult on selliste toimingute tagasipööramine väga raske. Ise ei usu sellesse, et siin praegu midagi tagasi pöörata annab. Väga raske on selle programmi lõpetamine isegi praeguseks lubatud 3 aasta pärast - nii suur likviidsuse vähendamine (eriti põhiliselt seda laenu võtnud pankade seas, mis on halvemas majanduslikus seisus, ja mis investeerivad selliste riikide võlakirjadesse, kuhu investeerima üldse ei peaks) toob kaasa suuri tagasilööke. Selle programmi lõpetamise peale oleks pidanud mõtlema juba selle alustamisel (näiteks andma laenu eri intressiga eri ajalise pikkusega, et vältida kõikide laenude ühel ajal lõppemist). Kahjuks itaallasest EKP juht mõtles vaid likviidsuse juurdepumpamisest ja selle abil lõunariikidele raha kättesaadavamaks tegemisest.
Hetkel on nende laenude tagatised veel mingi väärtusega. Kui nende võlakirjade väärtused langevad, siis on EKP-s tagatiseks suur hulk võlakirju, mille väärtus ei kata nende tagatisel välja antud laenusid. Seda, kuidas Kreeka järglastel läheb, ei tea me veel ette - igal juhul on EKP ennast sidunud väga ebameeldivasse olukorda.
Tuliselt on üleval vaidlus stabiilsusfondide suuruse üle: nagu alati nõuavad romaani riigid rohkem raha ja sakslased (ja muud kokkuhoidlikumad) on sellele vastu. Siiamaani on Saksamaa enamuses sellistes vaidlustes lõpuks järele andnud.

NÄDALA VIITED:
Iltalehti: Euroopa suurim relvasostja on olnud Kreeka
Kauppalehti: Kreeka vajab kolmandat abipaketti
FT: Kas IMF eeldab juba Kreeka läbikukkumist? Sisaldab ka linki 231-lehelisele raportile.