Euroopa võlakriisis paranemine???

Eelmisel sügisel on Euroopa poliitikud ja neile ustav meedia püüdnud jätta muljet, et võlakriisis liigutakse paranemise suunas. Isegi riskiste riikide võlakirjade tootlused on langenud (st. nende võlakirjade hind on tõusnud). See suund võlakirjaturul tekkis peale Euroopa Keskpanga juhi Draghi avaldust, et keskpank on teatud tingimustel valmis ostma piiramatus koguses hädas riikide võlakirju. Kuigi see ütlus tähendab, et üle oma tulude kulutanud riikide võlad kaetaks sisuliselt juurde trükitud rahaga, on sellistel avaldustel turgu stabiliseeriv mõju - ükski kaupleja ja investor ei taha teha reaalse rahaga panuseid keskpankade kavatsuste vastu. Ei ole võimalik ju reaalse rahaga (ükskõik kui suurega) võidelda arvutis juurde loodava rahasummaga.

Äkki siis poliitikud ja keskpankurid ongi nii geniaalsed, et lahendasid sõnadega triljonite eurode probleemi?

Mõistmaks probleemi ja selle lahenduse võimalusi, peab hakkama pihta väga algelisest loogikast (teooriast). Riigil on oma tegevuses tulud ja kulud. Tuludeks on põhiliselt maksutulud, kuid vähesel määral (nagu meie riigil enne euro tulekut) saadakse tulu ka oma ettevõtetest ja muudest mittemaksustamiselisest tegevusest (nagu näiteks Kreekas loodetakse juba mitu aastat saada erastamisest). Saadud raha kulutatakse siis kõige selle peale, millega üks riik peab tingimata tegelema ja lisaks veel selle peale, mida erinevad poliitilised jõud oma valijatele lubavad.
Siin on peidus üks probleem: regulaarselt toimuvatel valimistel püütakse hääli saada uute kulutuste lubamisega. See on väga loogiline - väga suur erand on, kui valimisi võidetakse kokkuhoiulubadustega. Erakonnad on enne valimisi lubaduste tegemisel väga helded: kui valimised kaotatakse, siis on võimalikud kulutused poliitilise konkurendi mure, kui võidetakse, siis on üks mure järgmise valimistsükli ajaks möödas. Võidu korral ei saa valijatele loomulikult öelda, et lubadusi pole eriti tark täita, vaid neid püütakse võla abil täita. Abiks on jälle arusaamine, et kui praegu saab laenu abil teha kulutusi, siis laenu tagasimaksmise probleem jääb üldjuhul järgmiste valimistsüklite ja tõenäoliselt poliitiliste konkurentide mureks.
Siin tuligi kasutusele tulude ja kulude erinevust tasakaalustav võlg. Kui võla võtmine oleks ajutine nähtus, siis selles polekski midagi nii hullu, kuid probleemiks on see, et riigi poolt tehtavate kulutuste taset on demokraatias kerge tõsta, kuid väga raske alandada. Miks ei või aga laenurahaga pidevalt  majandada? Väga lihtsustatud vastus on, et kui laen on väga suureks minemas, siis ei soovi võimalikud laenu andjad laenu enam anda või soovivad teha seda tunduvalt suurema intressi (tootluse) eest. Riikide võlakirjade intress ei kujune vaid uue laenu võtmisel, vaid igapäevasel kauplemisel riigi võlakirjadega. Sõna tootlus ongi võlakirjade hetkehinna ja nendelt tulevikus lubatud raha alusel arvutatud teenimise(intressi) tase.
Asja teeb keeruliseks see, et võlataseme tõus ja võla tootluse kasv ei liigu üheaegselt, lisaks on siin veel mitmeid mõjutavaid tegureid. Tootlust vähendas turgude positiivne suhtumine ajal, kui Lõuna-Euroopa "nõrga raha" riigid hakkasid kasutama eurot, samuti vähendab seda keskpanga poolne võlakirjade ostmine või isegi selle tegevuse lubamine (nii USA kui Euroopa viimase aja näited). Tootlust tõstab eelkõige turgudel olev ebakindlus, et võlglane suudab oma laene tagasi maksta. See ebakindlus on lisaks numbritele ka emotsionaalne - seega mingil hetkel kasvab see nagu "iseenesest". Seda nägime me ka Kreeka ning hooti juba Hispaania ja Itaalia puhul.
Tootluse kasv tähendab, et uusi võlakirju tuleb müüa järjest suurema intressitasemega, mis on poliitikutele tuntav läbi selle, et järjest suurem osa eelarvest läheb lihtsalt võlgade pealt intressi tasumiseks. Seega - poliitikutele on probleemiks mitte liiga suur võlatase, vaid suur tootluse tase, mis teeb riigile kulukaks laenu võtmise ja väga raskeks eelarve "kokku panemise". Siit tulenebki üks põhiline levinud väärarusaam nii poliitikute, kui ka paljude meedia esindajate seas - probleemiks on kõrge tootlus, mis ei luba odavalt laenu võtta. Retoorikas jääb mulje, et finantsturud oleks nagu süüdi selles, et riigid ei saa oma rahaasjadega hakkama.
Tegelikult on aga asi vastupidi:
Liiga suur võlatase toob kaasa uute laenude kallimaks minemise. 
Täpselt nii see ongi: põhjuseks on liiga suur võlatase, laenude kallimaks minemine on tagajärg.  Ja seda ei muuda ka see, et kallimaks läinud laenud suurendavad tulevikus spiraalina uuesti võlataset - kuna ka kallimate laenude intressi maksmiseks tuleb kasutada laenuraha.
Kahjuks see ongi nii lihtne ja ei muutu kuidagi sellest, kui poliitikud üritavad suurtes võlgnevustes süüdistada laenuandjaid, reitinguagentuure vm.
Kuna põhjuseks on suur võlatase, siis "raviks" peabki seda vähendama. Kahjuks on Euroopa poliitikud läinud teist teed, püüdes vaid raskustes riikidele uute laenude võtmist kergemaks teha. Mehhanism, mis toimib demokraatias ja millest eespool kirjutasin, tagab seda, et sellisel juhul võlatase ei vähene ja probleem vaid süveneb. Lähtudes turumajanduslikust mõtlemisest on kerkivad tootluse tasemed head, sest nad on jõuks, mis sunnib riike demokraatia tingimustes oma kulutusi piirama ja eelarvet tasakaalu viima. Muud sellist jõudu kahjuks pole - kui poliitikud ja keskpankurid selle vastu võitlevad, siis tegelikult võitlevad nad tasakaalustatud riigirahanduste vastu.

Meie väitel on siis Euroopa poliitikud valesti käitunud, ise on nad kogu aeg lubanud, et nii saadakse asjad korda - kuidas on elus tegelikult läinud?

Nõukogude ajal korrutati marksismi klassikute ütlust, et "praktika on tõe kriteerium". Nii ta ongi. Majandusteooriates võib paljude asjade puhul vaidlema jäädagi, kuna tõe leidmiseks saab kasutada vaid loogikat. See annab teisele poolele alati võimaluse vastu vaielda. Lisaks on igasuguste majanduspoliitiliste sammude lühi- ja pikaajalised mõjud sageli vastassuunalised.

Nädal aega tagasi avaldas Eurostat uudiskirja, mida vähemalt finantsmeedia on ka kajastanud. Täiesti mõistetavatel põhjustel on üllitise aluseks vaid eelmise aasta III kvartali lõpu andmed, kuna nende andmete kogumine võtab paratamatult aega. Lisaks pole põhjust kahelda, et tekkinud trendid jätkuvad (ja ka süvenevad) aasta viimaseski kvartalis.

Jutt hakkab pihta sellega, et euroala võlatase on saavutanud 90% SKT-st (ingl. GDP). Tuletan meelde, et euro toimimise jaoks vajalikuks peetud Maastrichti leppe järgi võib euroala riigil olla see number maksimaalselt 60%. Lisaks sellele liiga suurele väärtusele on selge ka tõusev trend - 3,2% aastas.

Äärtes on ennast näitamas ka Eesti: kuigi võlatase on veel kõige väiksem, oleme selle III kvartali jooksul toimunud tõusu kiiruse graafikul juba neljandad - jääme maha vaid Iirimaast, Kreekast ja Portugalist. Kas mitte see koalitsioon ei lubanud meil eelarvet tasakaalu viia?

Eelneva pika jutu mõte on lühidalt: laenu kättesaadavuse parandamine ei lahenda võlaprobleemi, vaid teeb selle vaid sügavamaks. Lisaks vähendab see lisaks riigirahanduse probleemile ka probleeme euroala (meie näite puhul) majanduse konkurentsivõimet. Kui mingil perioodil on kulutatud rohkem kui teenitud, siis mingil perioodil tuleb kulutada vähem kui teenitakse, et võlga tagasi maksta. Koos kõige sellest tuleneva halvaga - tööpuudus, majanduse langus jne. Võluvitsa siin ei ole. Eesti peaks sellest teest eemale hoiduma.

Mõningaid kasulikke viiteid:

Trading Economicsi maailma riikide võlgade tabel, kus saab lahti võtta ka riikide graafikuid eraldi ja näha võla muutumist ajas.

Eurostati riikide võlgade tabel.

Need tabelid sisaldavad praegusel hetkel küll veel vaid infot kuni 2011 aastani, kuid äkki paistab neis tulevikus ka uuem info.