Rändekriis

Kui rändekriis ka meie riigis aktuaalseks muutus eelmisel kevadel siis ei tahtnud värsket emotsionaalset teemat puudutada. Tundus mõistlik lasta emotsioonidel "settida". Aga kui iga mõne kuu tagant tulevad uued terroriteod ning pea igapäevaselt kirjutised väiksematest vägivallategudest üle Euroopa, siis on raske võtta asja "külmalt". Püüan ise ja loodan, et ka lugejad suudavad.

Sisserändajad (peavoolu meedias "pagulased") saab väga lihtsustatult jagada kolmeks:

1. inimesed, kes on kuidagi suutnud põgeneda sõja eest, saada kaasa piisavalt raha, et maksta meeletuid summasid "rändeturismi" korraldajatele. See grupp ei ole kaugeltki kõige suurem, suur osa sõja eest põgenejaid on Jordaanias, Liibanonis ja ka Türgis põgenikena, neil pole mingit lootust tasuda üleveo eest. Isegi eluspüsimiseks tehakse meeleheitlikke tegusid.
2. parema elu otsijad - sageli ettevõtlikumad õnneotsijad (ka kaugemalt), kes on suutnud koguda raha, et samadele "rändeturismi" korraldajatele, kes on kokku lubanud "pudrumägesid", transpordi eest maksta. Need samad "reisikorraldajad" turundavad oma teenuseid õpetustega, kuidas Euroopas käituda, mida rääkida, kuidas vajalikke dokumente hankida jne.
3. Terroristid : IS saadab kindlasti välja õpetatud inimesi Euroopasse, et need töötaksid kohalikega, finantseerides nende liikumist naftarahadega

Internetis on paljude sisserändajatega kokkupuutunute hinnanguid, kui suur osa erinevatel gruppidel on. Ei hakka siin neist numbritest rääkima, kuna terroriohu tekitamiseks üle Euroopa ei ole tegelikult vaja saata siia tuhandeid. Lisaks on pea paratamatu, et esimesest kahest grupist läheb varem või hiljem piisavalt palju viimasesse gruppi üle. Selles on ideaalseks tööriistaks usk, mille (vähemalt radikaalsema tõlgenduse) järgi on muslim kohustatud võitlema oma usu levitamise eest, "raamatu rahvad" kõlbavad orjadeks, muud peab hävitama, maa on andnud nende Jumal, pühasõjas suremine on parim asi, mis siinses elus võib juhtuda jne. Seni pole lääneriigid suutnud vältida sellist propagandat isegi pagulaskeskustes.

Kui ei oleks olemas üldse kolmandat gruppi ning terrorismi, siis oleks ikkagi selge, et kahele miljardile kiiruga lähenev (ja seal mitte lõpetav) islami kultuur hävitaks vaba sisserände tulemusel poole miljardilise Euroopa kultuuri. Tasakaal saabuks siis, kui elutingimused siin ühtlustuksid praeguste islamiriikide omadega.

Tahaks tuua välja ühe seisukoha, mida poliitikud ja peavoolu meedia kipuvad maha vaikima. Igal pool on jutt, et kogu asja põhjuseks on Süüria kodusõda, selles omakorda mittedemokraatlik valitseja Assad. See on väga lihtsustatud arusaam ning kui läänemaailma poliitikud (ja ka rahvas) asjast sügavamalt aru ei hakka saama, siis saab see asi veel palju valusam olema.

Peale I Maailmasõda jagati Osmanite riik võitjate (Prantsusmaa ja Inglismaa) väga üleoleva suhtumisega nn. "joonlauaga" väiksemateks nõrgemateks kunstlikeks riikideks. Ei arvestatud erinevaid rahvaid (usulahke jne.). Valitsejad olid sageli väliste jõudude käsutäitjad, ebaausad ja väärusulised. Nii vähemalt tõsiusklike muslimite jaoks. (Iraagi, Liibüa ja Süüria puhul jagas läänemaailm sama arvamust, muude osas mitte.) Oli lõhutud suur muslimite riik, mis nende uskumise järgi peaks ühendama kõiki muslimeid ning püüdma allutada muid rahvaid - nn. Kalifaat (seesama Osmanite Impeerium). Tekkisid liikumised ja mõtlejad, kelle eesmärk oli koostada ja ellu viia plaan olukorra muutmiseks. Esimeseks suureks võiduks oli võit Nõukogude Liidu üle Afganistanis - vähemalt pühasõdalaste (jihadist) arvates võideti suurimat (ja kõige rohkem kaotusi taluvat) maavägede armeed ning lagundati Nõukogude Liit. Nad on kindlad, et sama sõjapidamise plaaniga suudavad nad võita suvalist maailma armeed - ja kui asja süveneda, siis ei saa väga palju vastu vaielda. Kellelgi teisel ei ole vabatahtlikult õnnelikuna surma minevaid sõdalasi, lääneriigid püüavad sõjas mitte hävitada isegi vaenlasi.

Lisaks sellele, nende propagandale kasulikule sündmusele, on toimunud mitmeid objektiivseid muutusi, mis nende üritusele kasuks on tulnud:

• juba eelmise sajandi lõpul suurenesid tulud naftalt märgatavalt;
• islamimaade elanikkond on eriti just vaesema rahva osas kiirelt kasvav (ainuke meelelahutus on kaitseta seks - alkoholi, muusika ja muude lõbustuste piiratus, mitmenaisepidamine jne.);
• mida soojemaks läheb kliima, seda halvemad on neil elutingimused;
• interneti ja sotsiaalmeedia areng lubab kergelt teha propagandat noorte muslimite seas üle maailma. See on väga tõhus isegi Euroopas teist põlve elavate, keelt oskavate ning mitte kõige vaesemate muslimite seas (NB! meie poliitikutele).

Kõige selle toel ongi saadud selline hoog oma pühasõjale (jihad), et tegelikult ei peataks seda isegi IS-i tuumarelvaga "maa pealt pühkimine". Viimsepäeva Lahingu kontseptsioon on neil analoogne kristlastega: kogu kurjus tuleb nende vastu, nad kaotavad enamus mehi, kuid lõpuks võidavad. Tegelikult seda suurt sõda nad oma maal ootavadki. Loodetavalt on lääne riigipeadel mõistust mitte käituda järjekordselt nende (ka avalikult kirjapandud) soovide järgi.

Seni on kahjuks läinud mitu korda juba pühasõdalaste plaanide järgi:

• peale kaksiktornide ründamist olid nad kindlad, et USA sekkub sõjaliselt, suutmata olukorda kontrolli alla saada;
• Iraagi režiimi kukutamine oli väga vajalik, et luua kaos ja saada vabadus tegutsemiseks;
• oma abiliste info abil suudeti lääs panna toetama naiivses usus "demokraatlikke" mässajaid. Ilmekas näide on Liibüa, mis muutus väravaks Euroopasse sisenemisel. Süüria sõjaline hävitamine jäi tegemata Venemaa ja Hiina veto pärast ÜRO-s. Nii irooniline, kui see pole, on Venemaa oma huvide eest võideldes kaitsnud ka Euroopat.

Ei olegi ju nii raske ette ennustada, kuidas reageerib demokraatlik läänemaailm mingitele sündmustele. Eriti kaval on planeerida oma käitumist nii, et lääs tekitab pühasõjalaste üritusele head mõlema võimaliku reaktsiooniga.

Lääne poliitikud peavad hakkama käituma adekvaatselt. Kahjuks ei juhtu seda ilma valijate surveta. Muidu ootab ees lääne tsivilisatsiooni (ja selle inimesi) vähemalt Euroopas lõpp.

RT