19 märts 2012

Võlakriis 11. nädalal

12. kuni 18. märts 2011

See nädal lõpetas ühe etapi võlakriisis - euroala riigid allkirjastasid lõplikult 130 miljardi €-se abipaketi Kreekale. Kui tavaliselt on poliitikud ühe abipaketi rakendumisel andnud vaid positiivseid prognoose tulevikuks, siis seekord algasid jutud sellest, et sellest rahast ei piisa, juba enne selle paketi lõplikku kinnitamist.
Neljapäeval lubas eeltoodud summale lisaks 28 miljardit € ka IMF.
Uue Euroopa paketiga koos saab Kreeka ka raha, mis eelmisest maksmata on, kuna ei täidetud kokku lepitud nõudmisi. Imelik on, et avalikult ajavad poliitikud kogu aeg juttu, et "kõik on väga hästi, ... läbi viidud reformid on edukad." Eelnevalt kordas ka ajakirjandus pidevalt vaid neid avaldusi, kuid viimasel ajal on järjest rohkem sõnumeid, et ka ametlikku järelvalvet tegeva "Troika" aruanne ei ole oma järeldustes nii sinisilmne. Näiteks "The Telegraph".  Talouselämäs on võimalik lugeda ka salajast raportit, mis Euroopa riigijuhtidele valmistati. Sellise raporti lugemine (mis on paras ajaraiskamine) näitab, kuidas bürokraatide mõtted liiguvad: plaan on saada mingi numbriline tulemus, siis analüüsime kuidas see tõenäoliselt saadakse, arvestamata, mida tegelikult tehakse. Käib külmalt arutelu, kuidas saavutatakse planeeritud võlgnevuse tase, samas ei ole pisimalgi määral oluline, kas selle saavutamiseks säästetakse kulude pealt või jäetakse lihtsalt oma laenukohustused täitmata. Väga imelik on selle "primaarse eelarve ülejäägi" mõiste, mille ka meie poliitikud on ära õppinud, kasutamine. See on oma olemuselt ju mõiste: "et kui oleks ...., siis oleks eelarve ülejääk ...".  Oluline pole "oleks", vaid "on". Me kõik teame, kuidas oleks tädiga, kui tal rattad oleks.

Tegelikult on asi oma olemuselt küllaltki lihtne: lõunariigid on oma kultuurilisest ja poliitilisest omapärast tingituna valmis kokku hoidma vaid niipalju, kui on tingimata vaja. See "tingimata" tähendab esmajoones seda, kui raha üldse ei ole. Kui raha on vaja saada teistelt riikidelt või organisatsioonidelt, siis tegeletakse väljapressimisega. Kui see ei aita, siis antakse lubadusi, mille osas siseriiklikult räägitakse avalikult, et neid ei täideta. Teiste riikide toetusel on Kreeka teinud ka pretsedendi, et oma laenukohustuste täitmata jätmist aktsepteeritakse teiste riikide poolt. See suurendab omakorda usaldamatust nii Kreeka kui teiste võlglaste vastu palju rohkem kui mõni protsent võlgnevust. Tegelikult nõrgendab see kogu läänemaailma (Roomale järgneva maailma) ühiskondade usaldusväärsust ja toimimist - olukord, kus lepingud ei kuulu enam täitmisele (Ja kui mõni teine riik nii käitub, siis "pigistame silma kinni"), kui need demokraatlikult valitud valitsustele ebamugavad on, ei ole enam kaugeltki see, mida me demokraatlike ühiskondade all oleme harjunud nägema.

Nädala üheks teemaks oli ka eelarvepuudujääkide teema ja poliitikute suhtumine nendesse. Ungarile seadsid finantsministrid kohustuseks vähendada eelarve puudujääki 2,5%-e GDP-st, muidu kärbitakse talle väljamakseid ühtekuuluvusfondidest väljamakseid 495 miljoni € ulatuses. Huvitav, kuidas hääletas meie rahandusminister oma sugulasrahva asjus? Meie globaliseerimise ja eurovastased seostavad seda Ungari liiga iseseisva poliitikaga. Eelneva lingi all on huvitav vaadata Olli Rehni mõttekäiku topeltstandardite asjus - kuidagi tekib tunne, et inimeste ajutegevus saab kahjustatud, kui nad Brüsselisse sõidavad või veel hullem - tööle lähevad. Topeltstandardite jutu aluseks on üleval olnud vaidlus Hispaaniaga: algul taheti maksimaalseks puudujäägiks 4,4% (huvitav küll, kuidas üldse nii, kui kokku on lepitud 3% ja sedagi stabiilse rahandusega olukorras), selle peale ütles Hispaania, et unustage ära, me planeerime 5,8%. Erinevalt Ungarist ütlesid rahandusministrid siis, et "OK, teeme 5,3%". Imelik, miks peab üldse kauplema asjade üle, mis on juba ammu kokku lepitud? Ja need on vaid plaanid - tegelik miinus oli eelmisel aastal 8,5%.
Miks on kõigi suus Hispaania, mille riigivõlg ületab napilt Maastrichti lubatud 60%-i? Esiteks turgude suhtumine: kui EKP koos oma Itaaliast tulnud juhiga on Itaalia võlakirjade hinnad ülespoole saanud, siis Hispaania võlakirjad on palju odavamaks jäänud.  Riigis on paljud kulud kohalike omavalitsuste peal, nende aruandluse (sh. võlgnevuse) osas pole kellelgi suurt uskumist, tööpuudus on väga suur ja asi (vähemalt rahaline) halveneb. Siit tekibki tunne, et kas Hispaania ei võitle Portugaliga selle nimel, et saada teiseks riigiks, kes oma kohustusi ei täida.

Soome keele lugejatele Ålandsbank'i juhi Stefan Törnqvist'i otsekohesed arvamused.
Nädala "kõmu-uudis" on jutt sellest, nagu oleks Prantsusmaa president Gaddafilt saadud rahaga oma valimisi finantseerinud. Mis see võlakriisi puutub? Aga seetõttu, et Prantsusmaa poliitikute, Prantsusmaalt tulnud EKP juhi ja Prantsusmaa pankade tegevus on suurelt osalt see põhjus, miks Euroopa rahandus on hetkel seal, kus ta on.

Nädala lõpus käisid suured vaidlused selle üle, kas suurendada ESM-i mahtu. Saksamaa on veel selle vastu. Võimalike kompromissidena on EFSF-i tegevuse pikendamine jm. Muideks, me oleme alati kritiseerinud meie valitsuse arvestusi, millega algul loeti riskiks EFSF-i ja hiljem ESM-i mahtu. Ei pidanud olema eriline geenius, et juba aasta aega tagasi ette näha, et EFSF-i tegevust nii kergelt ei lõpetata.
Meie arvamus on, et praegusel kujul poleks neid kumbagi fondi vaja - nad on vaid maksumaksja raha raiskajad, sisulist võlakriisi likvideerimist (st. siis panganduse stabiliseerimist ja riikide võlgnevuste vähenemist) pole seni nende abil toimunud. Kogu poliitiline tegevus on seni suunatud sellele, et võlanarkomaanidele uut raha leida ja jutustada mingist müütilisest "tulemüürist". Väga lihtne peaks olema aru saada, et riike sunnib praeguses maailmas ja praeguses demokraatlikus süsteemis säästma vaid olukord, kus "raha ei ole". Kõik muu on vaid jutt ja valijate petmine.

NÄDALA VIITED:
Talouselämä: 3 graafikut, mis lubavad uut panganduskriisi.
Talouselämä: Raport Kreeka kohta.
NYT: Ungari trahvimise otsus
WSJ: Euroopa arutas Ungari ja Hispaania eelarve puudujääki. 
WSJ: Eurotsooni riigid allkirjastasid Kreeka abipaketi
CNBC: Vastasseis Hispaania planeeritava eelarve puudujäägi osas.
WSJ: Hispaania võlatase on rekordkõrgusel.

Viimaseks: Philipp Bagus'e töö "Euro tragöödia". Pikk ja inglise keeles end mitte väga vabalt tundvale inimesele võib-olla raskelt loetav ülevaade sellest, kuidas (ja miks) me praegusesse olukorda olema jõudnud. Allalaaditav PDF.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar