Selle nädala olulisim sündmus oli EFSF eelnõu vastuvõtmine Riigikogus. Olulisematest riikidest võeti see sel nädalal vastu ka Soomes ja Saksamaal. Jäänud on vaid mõned riigid, siis saavad riigijuhid näidata oma imetulemusi maksumaksja sadade miljarditega.
Otsusest ei läinud mööda nädalatki, kui Ligi juba AK uudistes rääkis kaudselt operatsioonide mahu suurendamisest: Riigikogult me ei küsi rohkem, kuid samas saama opereerida suuremate summadega. Siit küsimus: kas see pole teadlik pettus, kui küsitakse summa Riigikogult, räägitakse võimalikest kahjudest, kuid ise samal ajal mõeldakse, et kasutatakse raha võimendusega? Isegi riigikogulased oleks äkki sellise asjade kulu puhul hakanud raha kaotamise tõenäosust suuremana hindama.
Arutelu Riigikogus oli üldse naljakas. tase oli selline: Kreeka on paha, kas me peaksime neid aitama. Seda, et Kreeka kriis on tegelikult pisiasi, milliseid tegevusi maksumaksja rahaga plaanitakse jne. ei erutatud poole sõnagagi. Kuidagi on meie poliitika tasemel, et kes keda usub, kelle järel käib. Rohkem asja ei süvenetud.
Riigikogus jäeti mulje, et eraldi pakettidega tullakse tagasi Riigikokku. Püüti jätta mulje, et kui tuleb mõni uus riik, siis lastakse selle abiprojekt Riigikogust läbi. Kui aga tuleb võlakirjade ostu programm (iga riigi puhul eraldi), pankade kapitaliseerimine või midagi muud?
Kuidagi jääb mulje, et siin lollitati Riigikogu. Vanarahvas teadis rääkida, et loll pidi ka kirikus petta saama. Miks siis mitte Riigikogus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar