05 oktoober 2011

Võlakriis 40. nädalal

3. kuni 9. oktoober 2011

4. oktoobril käis natuke enne börsi sulgumist läbi uudis, et Olli Rehn olla rääkinud Euroopa kavandatavatest ühistest sammudest. Ülemüüdud turg tundis sellest meeletut leevendust ja hüppas üles (nii kiiret hüpet pole viimases minevikus olnudki) - paistab, kas sellele uudisele hiljem mingi sisu ka tuleb.
5. oktoobril seletas majandusprofessor, Barroso nõunik, et EKP peaks otsustavalt sekkuma, ostma kokku võlakirju, et vältida panganduse kriisi. Ei tea, mis maailmas majandusprofessor elab, kuid ta peaks teadma, et Euroopas on erinevaid riikide võlakirju, milledest osad on riikide küsitava tegevuse tulemusel pea väärtusetud. Kui Euroopa ühine institutsioon kannab kahjud, mis on tekitatud osade riikide tegevusest, siis kuidas peaks kahjusid kandma? Eriti olukorras, milles kahjude tekitajad ise neid kanda ei suuda. USA baasil mõeldes on asi lihtne: seal on vaid ühe riigi võlakirjad, mis on hetkel maailmas USA meeletust võlgnevusest hoolimata kõige usaldusväärsem vara. Seal võib võlakirju osta, turu likviidsust suurendada ja vähemalt lühiajaliselt kindel olla, et võlakirjadest raha tagasi tuleb. Kas see on nii ka Euroopas? See on näide politiseeritud majandusteadusest, milles mõeldakse nii nagu rahaliselt kasulikum on.
Neljapäeval lootis suur osa maailmast, et EKP alandab intressi. Me ei ole üldiselt intressidega mängimise poolt, kuid praeguses olukorras oleks see olnud ilmselt mõistlik. Nagu pea kogu meedia kirjutas, säilitas Trichet oma "kõva mehe" mainet ja ei lasknud seda sammu läbi. Kas see üks mees ei ole juba maksumaksjatele liiga kalliks maksma läinud? Miks ei saa EKP juhte lahti lasta?
Nädala lõpus jõudis probleemideni ka esimene arvestatav Euroopa pank - Dexia. Ühelt poolt on hea, et seda peavad päästma asukohariigid (vähemalt praegu ei lähe sinna meie raha), kuid ikkagi on halb, et puudub normaalne pankade varade päästemehhanism. Euroopa juhtimine on ikka täielikult "alla arvestust", samas püütakse endale aga järjest rohkem õigusi ja kohustusi juurde kahmata.
Pühapäeval jooksis läbi Merkeli avaldus, et Saksamaa ja Prantsusmaa on valmis panku rekapitaliseerima. Täpsemat plaani lubatakse kuu lõpus. Õige mõte (kuigi veel poolik ja tundub veel vaid turgude rahustamisena), kuid vastamata on paljud küsimused:
- miks selleni varem ei ole jõutud?
- ega ei loodeta, et EFSF saab käiku ja siis saab oma kulusid teiste riikidega jagada?
- kui on eelmine variant, siis miks lepingu kinnitanud riikidele (parlamentidele) enne kõike ei avaldatud?
Kuidagi jääb sellest asjast mulje, et koloniaalaeg jätkub - suured Euroopa riigid tunnevad, et nad on mõnes mõttes "valitud", nad ei pea teistele oma tegevusest aru andma, neil on kusagilt antud õigus teisi röövida, samas teiste riikide valitsused on liiga saamatud selle vältimiseks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar