12. kuni 18. detsember 2011
Nädala algul levis turgudel arvamus, et Euroopa kokkulepped midagi väga palju ei andnud: ei tulnud otsust, et EKP ostaks piiramatult võlakirju, pankade ja eelarvete regulatsioone peetakse veel kauges tulevikus tekkivateks, kahtlused on, kuidas nad üldse bürokraatia sees rakenduvad.
ESM-i kogu otsustusprojekti kvalifitseeritud häälteenamusele viimine tekitab ka probleeme, näiteks Soome ähvardab sellisel juhul päästefondist päris eemale jääda.
Kaks esimest päeva maailma finantsturud langesidki: S&P langes ühelt toetuse/vastupanu tasemelt alla järgmisele, raha põgenes USA võlakirjadesse (tootlus liikus nädala jooksul rohkemalt kui 2% 1,85%-ni).
Nädala jooksul liikus juttudena, lihtsameelse Prantsuse presidendi poolt ka väljaöelduna idee, et EKP poolt pankadele antavat likviidusabi saaks ja peaks kasutama hädas riikide võlakirjade ostmiseks.
Selle pakade poolt võlakirjade ostmisega on nagu on - ühelt poolt ei trüki EKP tühjast raha ja ei paiska seda turule (pangad peavad ju oma võlad tagasi maksma), teisalt tekitab odav saadud raha kiusatust selle eest suure tootlusega võlakirju osta ja sellega asjatuid riske võtta. Lühiajaliselt on selline samm kindlasti turul likviidsust tekitav, kuid pikaajaliselt tekitab lisariske rahasüsteemi. Mõistlik oleks Euroopas hakata mõtlema selle peale, kuidas tulevikus finantsasutuste riikide võlairjadest sõltuvust vähendada. Selleks peaks ilmselt muutma regulatsioone. Hetkel tekitaks sellistest muutustest rääkimine (isegi mitmeaastases perspektiivis) päris suure kaose. Mõistus aga ütleb, et ülevõlgnenud süsteemi ei saa pikaajalises perspektiivis parandada sinna raha juurde pannes. Pikemaaajlises perspektiivis on ohtlik isegi USA võlakirjadesse raha panemine (EKP likviidsusabi ja hetkel odavate USA 10-aastaste võlakirjade intressi vahe on ju tervelt 1%. See tekitab kiusatust suurte summadega teenida.
NÄDALA VIIDE:
Mario Draghi intervjuu Financial Times'ile
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar