19. kuni 25. detsember 2011
Nädal algas taustal liikuvate uudistega, et Euroopa rahandusministrid ei saa kokkuleppele, kuidas üldkogul lubatud asju teoks teha. Üritati maha lihvida nurki, millega kõik nõus polnud. Üks teema oli meie põhjanaabri vastuseis konsensuslikust otsustamisprotsessist loobumisele ESM-i raames.
Teisipäevast kihutasid turud üles - eks arvestati seda, mis tulema pidi! Kolmapäeval tuli siis uudis, et EKP andis pea pool triljonit eurot (see on ühe keskmise eluea jagu eesti riigieelarvet) laenu pankadele uue finantseerimisprojeti (LTRO) raames. Seda seekord. Järgmine raha jagamine on plaanitud veebruaris. Need summad on meeletult suured - olles juba mitmetes kümnetes protsentides Euroopa suurte võlgnike võlgadest.
Loomulikult avaldavad nii suured rahahulgad mõju kõigile finantsturgudele. Aktsiaturud said oma iga-aastase Jõuluralli. Selliste meetodite kasutamine, lisaks veel nii ruttu peale seda, kui alles 2 nädalat tagasi üritas EKP enne valitsuste kokkusaamist mõjutada kõiki kokkuhoiule, näitab ainult ühte: olukord oli ikka väga kriitiline. Paljud analüütikud ongi hinnanud nii suurt laenuvõtmist pankade poolt märgiks nende väga halvast likviidsusest. Seda ei maksa muidugi nii võtta, sest lisaks kergele saadavusele on laen ka odav (1% intressi aastas) - seega pankadel on ilmselt mõistlik muid finantseerimiallikaid LTRO vastu ringi vahetada.
Mida arvata siis sellisest lisaraha andmisest?
Ühelt poolt on selline skeem parem, kui riigivõlakirjade ostmine EKP poolt. Lisaks sellele, et see ei riku juriidiliselt EKP tegevuspõhimõtet, mis keelab sel laenata riikidele, ei võta selline protsess ka otseselt riigivõlakirjade kahjumeid EKP (st. maksumaksja) kanda. Vähemalt ideaalis pannakse mõtlemine selle üle, mida rahaga teha, pankadele. Lisaks riikide võlgade finantseerimisele muudab see kindlasti kergemaks ettevõtete ja eraisikute finantseerimise. See kõik stimuleerib juba langema hakanud Euroopa majandust. Samas pumbatakse sellise protsessi käigus meeletu summa raha finantssüsteemi. Selle tagasisaamine on problemaatiline. Praegu on programmi kestvuseks 3 aastat. Kui see raha 3 aasta pärast lihtsalt tagasi võtta järgneks finantskrahh.
See ongi selle projekti nõrkus: ühelt poolt võtab see võlglasriikidelt surve kulusid kärpida (Itaaliast tuli juba see nädal selline avaldus), teiseks ei paranda see haigust ennast, vaid lükkab tõe momenti vaid edasi. Vähemalt teoreetiliselt on võimalik mõelda välja skeeme, kus reegleid saaks järk-järgult karmistada ja viia õigesse suunda, kuid olemasolevas poliitilises süsteemis ei ole see võimalik.
Nädala uudiste seas oli veel ka ühe investeerimisfondi ähvardus minna kohtusse vastukaaluks nõudele liiga palju Kreeka võlakirjadest "vabatahtlikult" maha kanda. See on ilmselt vaid surve avaldamine läbirääkimistel, kuid mingi stsenaariumi puhul võib ka vallandada Kreeka CDS-de väljamaksmise. Seda on Euroopa poliitikud püüdnud igati vältida.
NÄDALA VIITED:
WSJ: ECB Calls for Bids in New Refinancing Operation
LTRO makroökonoomilistest mõjudest
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar