Juba ei tea mitmendat korda räägiti, et nädala algus on viimane tähtaeg Kreeka-poolsete kokkuhoiumeetmete kokkuleppimiseks.
Nädala jooksul käis võitlus selle üle, et näidata muule Euroopale, nagu tahetaks kokku hoida. Avalikult kasutati retoorikat, et neil on vaja otsust parlamendis, et Euroopalt raha saada. Seda, et kokkuhoiumeetmeid on neil endale vaja, ei kiputa mõistma.
Reedel said poliitilised jõud omavahel kokkuleppe, pühapäeval kinnitas selle ka parlament.
Mulle meeldis üks eile Twitterisse kirjutatud lause:
I dont see how the EU is going to give Greece more money when they promise to fight EU after the elections and just voting yes to get money.
Naljakas on, kui kurb ei oleks, et 130 miljardilise lisapaketi saamiseks tehti kokkuhoiuprogramm natuke üle 3 miljardi. Peaminister räägib muinasjutte, kuidas Kreeka majandus järgmistel aastatel mitmeid protsente kasvab (analoogne jutt oli Euroopas juba 2010. aasta suvel) jne.
Euroala võlaturg on sügisesest EKP "rahasajust" alates päris palju stabiliseerunud. See on hea. Samas peab mõtlema, mis olukorras tegelikult muutub ja kas asi läheb iseenesest paremaks või pobleemid hoopis süvenevad.
EKP laenas sügisel LTRO raames pankadele odava intressiga ligi pool triljonit eurot. Veebruaris on tulemas uus voor, kus pangad "odavat" raha saavad. Eesti ajakirjanduses on jooksnud läbi prognoos, et järgmises voorus võetakse paarsada miljardit eurot. Mina arvan, et uus voor palju väiksemaks, kui esimene, ei jää, pigem vastupidi. "Arvopaperi" on avaldanud loo "tasuta lõunast". Seal tuuakse välja seisukoht, et selle asemel, et võtta riske vaid raskustese sattunud pankades, võtab EKP kogu panganduse (ja läbi selle ka kõikide võlglasriikide) vastu "üle mõistuse" riske, mida ei oska täpselt keegi hinnata. Tuletan meelde, et EKP on ühte või teistpidi kõikide Euroopa maksumaksjate või üldse kõigi elanike "omanduses" olev institutsioon, mille tehtud lollusi peavad eelnimetatud kunagi kinni maksma.
Ise näen ühte teist skeemi, mille tõttu selline raha jagamine ohtlik on. Turu kriisiolukorras rahaga üleujutamine täidab stabiliseerivat rolli ja ei ole ülemäära riskine, kui raha saajad (ehk need, kes selle peaks kunagi tagasi maksma) jäävad lõdvenenud rahaturu olukorras suure tõenäosusega pikaajaliselt ellu. Hea tahtmise korral võib seda kriteeriume täitvaks pidada USA riiki, mille võlakirju Föderaalreserv meeletutes kogustes kokku on ostnud.
Kui nüüd mõelda aga EKP tegevuse peale:
Päris suure osa odavast rahast võtsid Lõuna-Euroopa pangad, mis ostsid selle eest oma koduriikide võlakirju. Internetis on päris palju kirjutisi selle kohta, et neid mõjutati seda tegema. Kui nüüd needsamad riigid tahavad mitte näiliselt vaid tegelikult oma eelarveid tasakaalu viia (lõpmatul ju nende tegevust kõrvalt ei finantseerita), samas suutmata palkasid ja kulude nominaalsuurust vähendada, siis ainuke võimalus on oma valuuta kasutuselevõtt ja selle pidev juurdetrükk. Selles olukorras on aga kõik nende riikide pangad majanduslikult ühe hetkega pankrotis. Kes maksab aga siis tagasi EKP rahad?
NÄDALA VIITED:
WSJ: Kreeka kulukärbe
Welt Online: Parlament hääletab kokkuhoiu üle, Ateena on tules
FT: Uudis kokkuhoiuotsusest
VOX: EKP triljoni eurone panus
Kahjuks on rahapoliitika Europas muutunud sarnaseks pokkeriga, sellest ka samad terminid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar