Nädala algul kirjutab Arvopaperi, et EKP juht Mario Draghi peab vastama sakslastele (EKP nõukogu liikmetele), kes ütlesid, et EKP peaks oma rahapakkumist vähendama (siis pankadele antud raha tagasi kutsuma - mina ei saa aru, kuidas seda 1 triljoni mõju tasakaalustamist teha saaks).
Samal päeval kirjutas Talouselämä, et Kreeka pankadest põgenevad hoiused. See on ka loogiline, sest kuigi Kreeka sai teistelt riikidelt raha ja EKP programmi esimese rahajagamise ajal anti Kreeka pankadele laene, on olemas reaalne ohustsenaarium: Kreeka ei suuda oma eelarvekulusid euros kontrollida (kuna ei suudeta kulude nominaalsummasid vähendada, sellises olukorras peab devalveerima, eurot nad devalveerida ei saa, seega peab minema tagasi oma valuutale) - selles olukorras on pankade siseriiklik äri kohalikus valuutas ja väliskohustused euros. See tähendab pankadele kohest maksejõuetust. Loomulikult on selles olukorras mõistlik oma sääste hoida kusagil mujal kui Kreeka pankades.
CNBC kirjutab teisipäeval prognoosist, et Hispaania võlgnevus suureneb käesoleval aastal 68.5%-lt 79.8%-le SKT-st. Tõus rohkem kui 10%. Seni on ka neil tegelik tulemus tavaliselt prognoosidest halvem olnud.
Juba järgmisel päeval on uudis ka meie Delfis, et Hispaania laenukulud on taas tõusmas - seda näitas siis kolmapäeval toimunud võlakirjade oksjon.
Võlakirjade juures tuleb tähelepanu pöörata veel ühele asjaolule:
Võlakirjade tootlus (intress) on üldjuhul lühiajaliste võlakirjade puhul palju väiksem kui pikaajaliste puhul. Siin tekib kiusatus võtta laenu lühiajaliselt ja siis seda tihedamini uuendada. See idee võib olla kasulik juhul, kui on mingi lühiajaline probleem ja on alust arvata, et tulevikus intressid langevad. Samas on oht, et kui tulevikus ebastabiilsus kasvab, siis refinantseerimist vajavate lühiajaliste laenude lisakogus võimendab ebastabiilsust veelgi. Praegusel hetkel tundub mulle, et Lõuna-Euroopa poliitikud on just seda teed minemas. See on demokraatlikus süsteemis kasulik ka seeläbi, et selline lähenemine võimaldab hetkel oleval valitsusel oma laenukulusid vähendada tulevaste arvel. Samas see "pomm", mis tulevikku jäetakse, on palju suurem.
Lisan teema illustreerimiseks USA (analoogne, kuid veelgi suurem on hinnaerinevus finantsraskustes riikide võlakirjade puhul) 10-, 7-, 5- ja 2-aastaste võlakirjade tootluste (intresside) liikumise viimase mõne aasta jooksul:
Kreeka ei jõua ikkagi kokkuleppele nende võlausaldajatega, keda ei saadud suruda kokkuleppesse (võlakirjad alluvad teiste riikide seadustele). Tähtaeg nende võlakirjade eest maksmiseks on 15. mai. Kuna summad on suhteliselt väikesed, siis nende võlakirjade omanikud loodavad, et Kreeka teeb erandi ja maksab neile täissumma. See poleks summana iseenesest suur, kuid tekitaks nende võlausaldajate poolt, kes pidid suure osa oma võlast maha kirjutama, suurt pahameelt.
Kolmapäeval jättis EKP intressid muutmata, Draghi ütles, et väljumine LTRO-st ei ole veel vajalik. Põhjenduseks on hulk juttu, et halb majanduslik olukord hoiab inflatsiooni ohjes jne. Iseenesest on see õige, kuid ajalugu on näidanud, et keskpangad ei jõua kunagi reageerida õigeaegselt. Lisaks muidugi see, et praeguses olukorras, mil Euroopa majandus vajaks ümberstruktueerimist, hoitakse EKP dopingu abil elus mitteelujõulist majanduse osa - selle ebaõige otsuse peab keegi kunagi kinni maksma.
Nädala jooksul tõusid nii Itaalia kui Hispaania võlakirjade tootlused. Seega EKP suurest rahajagamisest piisas turgude stabiliseerimiseks vaid üheks kuuks (raha anti pankadele veebruari viimasel päeval). EKP peab ilmselt jälle turule sekkuma. Kas poliitikud ja pangajuhid ei saa tõesti aru, et turgude rahustamine tempos 1 triljon eurot kahe kuu peale ei ole jätkusuutlik isegi mõne kuu jooksul?
NÄDALA VIITED:
FT Brüsseli Blogi: Lisa imbunud informatsiooni, seekord Itaalia kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar